Meeskoor: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Inseneride-Meeskoor-in-Blue-House-08.jpg|pisi|[[Inseneride Meeskoor]]]]
'''Meeskoor''' on [[Koor (muusika)|kooriliik]], mille [[laulja]]iks on [[häälemurre|häälemurde]] läbinud [[mees|mehed]], häälerühmadeks tavaliselt I [[tenor]] ja II tenor ning [[bariton]] ja [[bass]] (ühendkooris vastavalt I ja II bass). Nii Eesti kui kamitmete teiste maade koorimuusikas on paljurikkalik spetsiaalselt meeskooridele kirjutatud repertuaarirepertuaar, meie kõige tuntumad koorilaulud ([[Mu isamaa on minu arm|Mu isamaa]], [[Mihkel Lüdig|Koit]] jt.) on loodud nii mees- kui [[segakoor]]iseades.
 
Esimesel kolmel Eesti [[Üldlaulupidu|üldlaulupeol]] esinesid ainult mehed (meeskoorid ja pasunakoorid). Hiilgeaegadel on Eestis olnud ligi 60 iseseisvaid kontserte andvat meeskoori, praeguseks (üldlaulupeo eel 2014) on neid jäänud vaid 30 ning kolmes maakonnas puuduvad nad hoopis (Hiiu-, Põlva- ja Valgamaa). Noorte meeste kooridest on mitmed võtnud enda kõrvale ka naislauljad ning muutunud sega- või kammerkoorideks. Maapiirkondade koorid vananevad ega leia noori lauljaid, seega ei suuda alal hoida kontserttegevust ja osalevad vaid küla- ja laulupidudel. See seab kahtluse alla meeskooride kui eraldi kooriliigi püsimise üldlaulupidudel. Loodetavasti ei sure siiski välja meeskooride laulupäevade traditsioon (väiksematel lavadel Viljandis, Tartus, Rakveres, Pärnus, Saaremaal, Haapsalus, Toilas jm.).