Covadonga lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Covadonga lahing''' oli esimene [[Kristlased|kristlaste]] poolt [[Pürenee poolsaar|Pürenee poolsaarel]] võidetud lahing pärast [[moslemid|moslemitest]] [[maurid|mauride]] Hispaania invasiooni aastal 711. Lahing toimus tõenäoliselt 722.
[[File:Covadonga pelayo.jpg|thumb|453x453px|[[Pelayo]] monument [[Covadonga]] lahingupaigas. Taustal [[Pelayo rist]].]]▼
'''Covadonga lahing''' oli esimene [[Kristlased|kristlaste]] poolt [[Pürenee poolsaar|Pürenee poolsaarel]] võidetud lahing pärast [[moslemid|moslemitest]] [[maurid|mauride]] Hispaania invasiooni aastal 711. Lahing toimus tõenäoliselt 722. (mõningate allikate kohaselt 718.) aasta suvel Covadongas. See lõi aluse [[Astuuria kuningriik|Astuuria kuningriigi]] tekkele ning pikemas perspektiivis kristluse säilimisele Pürenee poolsaare põhjaosas. Seega pani selle lahingu võit pikas perspektiivis aluse ka [[rekonkista|rekonkistale]].<ref>Ring, Trudy, Robert M. Salkin and Sharon La Boda, ''International Dictionary of Historic Places: Southern Europe'', (Fitzroy Dearborn Publishers, 1995), 170.</ref>▼
▲
▲[[File:Covadonga pelayo.jpg|thumb|
=== Pelayo valitsejaks saamine ===
[[Mosaraablased|Mosaraablaste]] poolt 9. sajandil kirjutatud tekstide põhjal valisid Pürenee poolsaare põhjaosa[[läänegoodid| läänegoodid]] endale
aastal 718 liidri nimega [[Pelayo]]. Pelayo, kes oli [[Favila]] poeg ning oli eelnevalt olnud läänegoodi kuninga [[Egica]] õukondlane, lõi enda pealinna [[Astuuria|Astuuriasse]], [[Cangas de Onís|Cangas de Onísesse]] ning õhutas poolsaare vallutanud Umaijaadi moslemite vastast ülestõusu. Alates moslemite Pürenee poolsaare invasiooni algusest liikusid sõjapõgenikud järjest poolsaare põhjaossa, moslemite mõjuvõimu alt välja. Mõned neist rajasid enda varjupaiga poolsaare loodeosas asuvatesse [[Astuuria]] mägedesse. Sealsete meeste hulgast värbaski Pelayo enda armee. Ta esimesteks moslemitevastaseks tegudeks oli mittemoslemite maksu [[Jizya]] tasumisest keeldumine ning kohalikele valvepostidele rünnakute korraldamine. Lõpuks õnnestus tal kohalik valitseja [[Munuza]] Astuuriast välja ajada. Tal õnnestus territooriumi järgnevate moslemi invasioonide eest kaitsta ning asutas [[Astuuria kuningriik|Astuuria kuningriigi]], millest sai kristlaste kants moslemite ekspansiooni eest kaitseks.
10. rida ⟶ 13. rida:
Esimestel aastatel ei pööratud ta mässule suuremat tähelepanu, sest poolsaart valitsevate moslemite pealinn oli [[Córdoba|Cordobas]] ning moslemid ei tundnud ennast sellise väikese ülestõusu poolt ohustatuna. Pelayol ei õnnestunud küll alati maure Astuuriast eemal hoida, kuid peale nende rüüstesalkade lahkumist suutis ta alati uuesti enda võimu kehtestada. Mauride väed olid liialt tegevuses Gauli ja Narbonne'i piiramisega, et Pelayole suuremat tähelepanu pöörata, samuti polnud neil võimalik eraldada piisavalt mehi, et ülestõusu maha suruda. 9. juulil 721 ületas mauride vägi [[Püreneed]] eesmärgiga rünnata [[Frangi riik|Frankide kuningriiki.]] Nad sattusid lahingusse frankide väega [[Toulouse'i lahing|Toulouse'i lahingus]] ning said lüüa. Taanduva armee juht [[wāli]] [[Anbasa ibn Suhaym Al-Kalbi]] ei soovinud halbade uudistega ülemate ette saabuda ning otsustas seetõttu tagasiteel Pelayo ülestõusu maha suruda, et tagada väike võit ning tõsta enda sõdurite moraali.
=== Lahing ja selle tagajärjed {{Sõjaline konflikt}} ===
722. aastal saadeti moslemite väed Al Quama, [[Munuza]] ja endise läänegooti kuninga [[Witiza]] venna, [[Seville'i piiskop Oppase]] juhtimisel Astuuriasse.<ref>Archer, Thomas Andrew and Charles Lethbridge Kingsford, ''The Story of the Crusades'', (G.P. Putnam's Sons, 1895), 25.</ref> Samal ajal, kui Al Quama armee ümbruskonda rüüstas, üritas piiskop Oppas edutult olla vahemeheks kristlaste veretule alistumisele. Pelayo ja ta armee taandus vastase eest kitsasse orgu, mis oli ümbritsetud mägedega, et vältida vastase armeega avatud väljal võitlemist ning tagada parem kaitstus. Pelayol oli mitte rohkem kui 300 meest.
| |||