Ferenc Molnár: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
[[Pilt:Ferenc Molnár.jpg|thumb|Ferenc Molnár (aastal 1941)]]
'''Ferenc Molnár''' ([[12. jaanuar]] [[1878]] [[Budapest]] – [[1. aprill]] [[1952]] [[New York]]) oli [[ungari]] kirjanik, [[dramaturg]] ja ajakirjanik. Kirjutama hakkas ta aastal [[1896]]. Tema tuntuim teos on [[1907]]. aastal raamatuna ilmunud "[[Pál-tänava poisid]]" (''A Pál utcai fiúk''), mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse. [[Eesti keel]]es ilmus see esimest korda [[1921]]. aastal [[Julius Mark|Julius Margi]] tõlkes.
'''Elulugu'''
Ferenc Molnár sündis 12. jaanuaril [[1878]]. aastal [[Budapest]]is, Ernő päeval. Tema vanemad olid kõrgema keskklassi [[juut|juudi]] päritolu inimesed, jõukad ja edukad. Isa Mor Neumann – sündinud [[Szécsény]]’i linnas – töötas [[gastroenteroloogia|gastroenteroloogina]], olles laialdselt tuntud ja tunnustatud. Ema Jozefa Wallfisch – pärit [[Békés]]’ist – oli samuti haritud naine, kes oli eriti kiindunud kunsti ja kirjandusse. Perekonnal oli kodus suur raamatukogu, mis oli sel ajal ebatavaline.
Isa Mor Neumann esindas äärmist rangust, kuid talle vastukaaluks oli ema Jozefa väga õrn, leebe ja lahke – öeldakse, et emalt kandusid need iseloomujooned edasi ka pojale. Lisaks Ferencile oli peres tütar Erzsébet. Mõlemat kasvatasid suurema osa ajast lapsehoidjad ning kodus käisid tuutorid, kes lapsi juba varases eas õpetasid.
[[1887]]. aastal astus Molnár [[kalvinism|kalvinistlikku]] keskkooli Református Gimnázium. Seal alustas ta 14-aastasena kaasajakirjaniku tööd õpilasajalehes ning tegi esimesed katsetused ka näitekirjanduses. Pärast gümnaasiumi lõpetamist aastal [[1895]] asus tulevane kirjanik Budapestis õigusteadust õppima. Tudengina ühines Molnár pealinna ajalehe ''Budapesti Napló'' toimetusega. [[1898]]. aastal, kui poeg oli vaid 20-aastane, ema Jozefa Wallfisch suri ning 10 aastat hiljem, [[1908]], ka isa Mor Neumann.
Peagi muutis Ferenc Neumann oma Saksa perekonnanime ungaripäraseks, rõhutamaks tegelikku päritolu. Järgneval aastal saatis isa ta [[Genf]]i, kus ta õppis [[Genfi ülikool]]is, mille lõpetas juristina. Seal pühendas Molnár end kirjutamisele tõsisemalt kui kunagi varem. Sageli saatis ta ka koju Budapesti lehtedes avaldatavaid ettekandeid, jutustusi, ülevaateid, mis olid väga elavad ja ilmekad. Jõudnud taas kodumaale, jättis Molnár juuraõpingud pooleli ning võttis vastu täiskohaga ajakirjanikutöö ''Budapesti Napló''’s.
Toimetuses oli tema ülemuseks József Vészi, kelle tütar Margit Vészi, ajakirjanik ja maalikunstnik, [[1906]]. aastal Ferenc Molnáriga naitus. Ka Vészid olid juudid. (Hilisemas elus astus Molnár kristlaste sekka.) Aasta pärast abielu sõlmimist sündis tütar Márta, kuid juba kolm aastat hiljem, 1910, paar lahutas. Levib kuulujutte, et nad ei elanudki kunagi ühe katuse all, teisalt on neile lähedased allikad ikkagi viidanud kerge koduvägivallaga seotud juhtumitele.
Esimeses maailmasõjas teenis Molnár aasta aega – [[1914]]–[[1915]] – rindel sõjakorrespondendina. [[1916]]. aastal trükiti tema raportid raamatuks „''Egy haditudósító naplója''“ („Sõjakorrespondendi päevik“). Seda kirjeldatakse kui südamlikku teost, kus keset sõjakoledusi ometi leidub inimlikku headust ja solidaarsust. Mõned neist kirjutistest ilmusid ka ''[[The New York Times]]''’is, ehkki Ungari kuulus sõjaliselt vastasliidu vaenlaste hulka.
[[1922]]. aastal abiellus Molnár teist korda, seekord ooperilaulja Sári Fedák’iga. 1925. aastani elasid nad Ungaris, seejärel otsustati taas lahutuse kasuks. Hiljem hakkas naine natse pooldama, mistõttu mõisteti ta pärast sõda mõneks ajaks vanglasse. Molnár kolis [[Saksamaa]]le. Seal peatus ta pikalt ühes õdusas hotellis. Tollest dekaadist pärineb kirjaniku huvitavaimaid teoseid. 1926. aastal abiellus Molnár kolmandat korda. Uus naine, Lili Darvas, oli edukas ungari-ameerika näitlejanna.
Pärast [[Anšluss]]i, [[1938]]. aasta teisel poolel, lendas Molnár [[USA]]-sse, [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]], põgenemaks [[juut]]ide tagakiusamise eest. Uuel kodumaal võeti teda meisterliku loomingu viljelemise eest väga hästi vastu, eriti kiideti kirjaniku teatraalset tehnikat. Ta peatus kaua New York Plaza hotelli sviidis, jätkates kirjutamist. [[Kommunism]]iperioodil Ungaris tema näidendeid ei mängitud ning inglise keelt Molnár suurt ei osanud – see tingis kirjaniku kasvava isoleerituse.
Ferenc Molnári närvisüsteem hakkas halvenema. [[1947]]. aastast tajus ta ainsa toetajana abikaasa Lilit. Kutse oma 70. sünnipäevaks Ungarisse naasta lükkas kirjanik tagasi. Ebausklikus teadmises, et testamendi ettevalmistamine lühendab eluiga, jäi see tal tegemata. Ferenc Molnár suri 2. aprillil [[1952]]. aastal [[New York|New Yorgis]]. Tema hauaplaadil seisab lause: „Sa ainult magad praegu, Liliom.“
'''Looming'''
Romaani- ja näitekirjanik, lühijuttude viljeleja ning ajakirjanik Ferenc Molnár jõudis oma tuntuse ja hea reputatsiooni tippu kahe sõja vahepealsel ajal. Eriti produktiivselt kirjutas ta näidendeid, mida on avalikkuseni jõudnud 42. Neis on kombineeritud [[realism]]i ja [[romantism]]i, [[künism]]i ja [[sentimentalism]]i. Varasemad tööd annavad tunnistust, et ungarlast on mõjutanud [[austria]] dramaturg [[Arthur Schnitzler]].
[[1898]]. aastal, rännates [[Prantsusmaa]]l ringi, valmis kirjaniku esimene [[romaan]] „''Magdolna és egyéb elbeszélések''“. Jõudnud taas kodumaale ja asunud tööle ajakirjanikuna, trükiti peagi – aastal [[1900]] – tema teine romaan „''Az éhes város''“. Järgneval aastal esietendus Ferenc Molnári esimene näidend „''A doktor úr''“. Edaspidi andis ta aastas välja vähemalt ühe raamatu. Ungari kirjaniku tuntus kasvas üha kiiremini. Rahvas armastas tema sarmi, nutikust ja tögamismeelt.
Molnári algusnäidendid olid enamjaolt komöödiad, „''A doktor úr''“ ([[1902]]) kõrval näiteks ka „''Józsi''“ ([[1904]]). Enim kuulsust kogus ta [[1907]]. aasta romaaniga „''A Pál utcai fiúk''“, mis on [[Eesti]]ski Ferenc Molnári tõenäoliselt tuntuim teos, kandes tõlgituna nime „Pál-tänava poisid“. Samal aastal tõi talle kaasaja edukaima näitekirjaniku positsiooni draama „''Az ördög''“ ([[1907]]), mille peaidee tulenes [[Johann Wolfgang von Goethe]] kuulsast teosest „[[Faust]]“. Näidend käsitles abielutruudusetuse teemat. Ungari tolle aja parimale näitlejannale kirjutatud teos tõi talle kaasa kahenädalase vanglakaristuse. Nimelt muutus näitlejanna abikaasa armukadedaks ning kutsus Molnári duellile, mis lõppes viimase arestiga.
„''Liliom''“ ([[1907]]) – draama, mis on maailmas tänaseni hästi vastu pidanud, kukkus esialgu läbi. 1909. aasta Budapesti kriitikud olid näidendi esmaesitlusel segaduses, nähtu-kuuldu tekitas suurt hämmingut. Ent mitte väga palju aega hiljem kogus see siiski juba rahvusvahelist edu. Loo süžee võtmeks on reaalne lugu, kus Molnári abikaasa süüdistas meest tütrele kõrvakiilu andmises, kuid milles kirjanik sellele õigustuse leiab. Naturalistlikesse stseenidesse on oskuslikult segatud müstilist sümbolismi.
Aastatel [[1908]] kuni [[1940]] produtseeriti [[Broadway]]'l 16 Molnári näidendit. Kui ta [[1920]]-ndatel oma teise naisega USA-d väisas, avaldati talle lausa austust piduliku õhtuga. 1920-ndatest pärineb hulk Ferenc Molnári paremaid näidendeid. Näiteks on esile toodud [[komöödia]] tüdrukust, keda valmistatakse ette abiellumiseks printsiga – „''A hattyú''“ (1920/1). [[1956]]. aastal vändati sellest film, kus astus üles kuulus [[Grace Kelly]].
Reaalsuse ja illusiooni teemaga seotud diskussioon, kuidas draamat peaks kirjutama, tekitas põnevust teoses „''Játék a kastélyban''“ ([[1926]]). Seejärel „''Olympia''“ ([[1928]]), milles kirjanik ründas aristokraatide julmust tavainimeste vastu. Aukartustäratavaks hitiks kujunes „''A jó tündér''“ ([[1930]]), mille filmiversiooni „''The Good Fairy''“ saatis aastast [[1935]] tõeline edu. Ka näidendi „''Egy, kettő, három''“ ([[1929]]) ainetel loodud telelinastus „''One, Two, Three''“ menu oli suur.
Üldiselt ei kasutanud Ferenc Molnár oma loomingus kaasaegseid kirjanduslikke võtteid. Aeg-ajalt pöördus ta nende poole vaid siis, kui need tõesti sobisid tema eesmärkidega. Ta lõi tabava sünteesi [[naturalism]]ist ja [[fantaasia]]st, realismist ja romantismist, künismist ja sentimentalismist, profaansest ja üleloomulikust. Tema teoste konfliktid olid lahendustele vastuvõtlikud. Molnár ei tahtnud olla propagandist ega jutlustaja, vaid edukas meelelahutaja – ja üldise arvamuse kohaselt see tal ka õnnestus.
'''Veel teoseid:'''
„A csók és egyéb elbeszélések“ (1899)
„Egy gazdátlan csónak története“ (1901)
„Éva“ (1903)
„Józsi és egyéb kis komédiák“ (1904)
„Gyerekek“ (1905)
„Egy pesti leány története“ (1905)
„Rabok“ (1908)
„Muzsika“ (1908)
„Ketten beszélnek“ (1909)
„Pesti erkölcsök“ (1909)
„A Testőr“ (1910)
„Hétágú síp“ (1911)
„A Farkas“ (1912)
„Ma, tegnap, tegnapelõtt“ (1912)
„Báró Márczius és egyéb elbeszélések“ (1913)
„Kis hármaskönyv“ (1914)
„A fehér felhő“ (1916)
„Farsang“ (1916)
„Úri divat“ (1916)
„Egy haditudósító naplója“ (1916)
„Az aruvimi erdő titka és egyéb szatírák“ (1916)
„Ismerősök“ (1917)
„Andor“ (1918)
„Széntolvajok“ (1918)
„Színház: Előjáték Lear királyhoz, Marsall, Az ibolya“ (1921)
„A vörös malom“ (1923)
„Égi és földi szerelem“ 1923)
„Az üvegcipő“ (1924)
„Husbands and Lovers“ (1924)
„Gőzoszlop“ (1926)
„Riviera“ (1926)
„Összes munkái“ (1928)
„The Plays of Ferenc Molnár“ (1929)
„Marsall“ (1929)
„Valaki“ (1932)
„Harmónia“ (1932)
„A zenélő angyal“ (1933)
„Mennyegző“ (1934)
„Az ismeretlen lány“ (1934)
„Nagy szerelem“ (1935)
„A cukrászné“ (1935)
„Csoda a hegyek között“ (1936)
„A király szolgálólánya“ (1936)
„ All the Plays of Molnár“ (1937)
„A zöld huszár“ (1937)
„Delila“ (1938)
„Őszi utazás“ (1939)
„Panoptikum“ (1942)
„Arthur“ (1943)
„A császár“ (1942)
„The Blue-Eyed Lady“ (1942)
„Isten veled szívem“ (1947)
„Szívdobogás“ (1947)
„Útitárs a száműzetésben – Jegyzetek egy önéletrajzhoz“ (1950, Companion in Exile: Notes for an Autobiography)
{{JÄRJESTA:Molnár, Ferenc}}
| |||