Gustav Teichmüller: erinevus redaktsioonide vahel

Filosoofia ajaloolisena nimetas ta nelja filosoofia põhisuunda: [[positivism]], [[materialism]], [[idealism]] ja [[personalism]]. Viimase suuna rajajaks pidas ta [[Gottfried Wilhelm Leibniz]]´i ning pidas ennast sammuti personalismi esindajaks. Suur osa Teichmülleri teostest põhineb ülejäänud kolme filosoofia suunasuunda kritiseerimisel.

Teichmülleri filosoofia võtmekomponendiks on [[olemus|olemuse]] mõiste. Antud mõiste allikaks on intellektuaalne intuitsioon, mis ühendab omavahel [[teadvus|teadvuse]] elemente. [[teadvus|teadvusel]] on kolm elementi: teadvuse sisu, teadvuse tegu ning neid ühendav ´´mina´´. Seega on olemas kolm [[olemus|olemuse]] tüüpi: [[ideeline olemus]], [[tegelik olemus]] ning [[substantsionaalne olemus]]. Ideelise olemuse hulka kuuluvad ideed, mis moodustavad teadvuse sisu: nt. soe aja külm, must ja valge, kandiline ja ümmargune. Tegeliku olemuse moodustavad teadvuse teod nt. taju-, mälu-, tähelepanuaktid jne. Substantsionaalne olemus kujutab endast meie enda ´´mina´´, mis ühendab endas kõik enda teod ja nende sisu.