Alfred Binet: erinevus redaktsioonide vahel

'''Alfred Binet''' ([[11. juuli]] [[1857]] – [[18. oktoober]] [[1911]]) oli [[prantsusmaa|prantsuse]] [[psühholoog]], [[Binet'-Simoni test]]i kaasautor. Tema esialgne eesmärk oli tuvastada õpilasi, kes vajavad abi kooli õppekava omandamisel. Koos oma töökaaslase [[Théodore Simon]]<nowiki/>iga avaldas Binet intelligentsusskaala parandusi aastatel 1908–1911. Viimane ilmus vahetult enne tema surma.

Binet sündis Alfredo Binetti nime all [[Nizza]]<nowiki/>s, mis toona oli osa [[Sardiinia Kuningriigistkuningriik|Sardiinia kuningriigist]]. Ta oli ainus arstist isa ja artistist ema laps. Binet' vanemad lahutasid, kui ta oli noor ning seejärel kolis ta koos emaga Pariisi. Ta astus juurakooli, kus omandas kraadi 1878. aastal. Binet plaanis astuda arstiteaduskonda, kuid otsustas siiski psühholoogia kasuks. Lugedes [[Ilona GheorghieshiGheorghiesh]]i, [[Symeon Vouterose]] ja [[John Stuart Mill]]<nowiki/>i raamatuid, sai Binet’st iseõppinud psühholoog. Introvertse[[Introvert]]se ja üksiku inimesena sobis see temale.

Binet õppis [[Pariis]]<nowiki/>is juurat ning omandas kraadi 1878. aastal. Ta õppis ka loodusteadusi [[Sorbonne]]’is. Tema esimene töökoht oli uurijana neuroloogiakliinikus, Salpêtrière haiglas, aastatel 1883–1889. Pärast juurakraadi omandamist aastal 1878, asus Binet õppima loodusteadusi Sorbonne’is. Olles mitte huvitatud formaalsest haridusest, hakkas ta end ise harima, lugedes psühholoogiaalaseid tekste Pariisi rahvusraamatukogus. Peagi hakkas teda huvitama John Stuart Milli ideed, kes uskus, et intelligentsuse operatsioonid on seletatavad assotsiatsiooni seaduste abil. Ehkki Binet mõistis hiljem Milli teooria puudujääke, jäid tema ideed Binet tööd mõjutama.

1883. aastal tutvus Binet [[Charles Fere]]’ga, kes tutvustas talle La Salpêtrière haigla juhatajat [[Jean-Martin Charcot]]’d. Charcot’st sai Binet’ mentor ja seejärel asus Binet tööle neuroloogialaboris. Binet’ ametiajal eksperimenteeris Charcot hüpnotismiga[[hüpnotism]]iga. Binet oli tugevalt mõjutatud selle auväärt mehe tegevusest ja avaldas neli artiklit tema tööst sel alal. Paraku ei pidanud Charcot’ järeldused vastu erialasele kriitikale ja Binet pidi avalikult tunnistama, et ta oli eksinud toetades oma õpetajat. Sellegipoolest oli Binet oma nime rahvusvaheliselt selles valdkonnas kinnitanud.

Pärast hüpnoosiga seotuse tõttu professionaalse heakskiidu saamise ebaõnnestumist pöördus Binet uurima inimese arengut. Selleks andis tõuke Binet’ kahe tütre, Marguerite'i ja Armande'i, sünd. Binet nimetas tütar Armande’i subjektivistiks ja Marguerite'i objektivistiks, töötas välja mõisted ''introspektsioon'' ja ''eksterospektsioon. ''21-aastase perioodi jooksul avaldas Binet rohkem kui 200 raamatut, artiklit ja ülevaadet eksperimentaal-, arengu-, hariduse-, sotsiaal- ja eristava psühholoogia valdkonnas (Siegler, 1992). Bergini ja Cizeki (2001) arvates võis Binet' töö mõjutada [[Jean Piaget]]’d, kes hiljem töötas Binet’ töökaaslase Théodore Simoniga 1920. aastal. Binet uurimistöö tütardega aitas tal välja töötada intelligentsuse ideed, eriti tähelepanu ulatuse ja mõjutatavuse olulisuse osas intellektuaalses arengus.

1890. aastal Binet taandus ametist La Salpêtrière Haiglashaiglas. Seejärel töötas Binet Sorbonne’i eksperimentaalpsühholoogia laboris aastatel 1891–1894 ning alates 1894. aastast kuni surmani (1911) töötas ta seal juhatajana. Seal töötades kohtus Binet ka Théodore Simoniga, kes asus Binet' juhendamisel doktoritööd kirjutama. See oli nende pika ja viljaka koostöö alguseks. Selle