Adrian Virginius: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Andres teisaldas lehekülje Adrian Virginius (1663–1706) pealkirja Adrian Virginius alla |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{kopipeist|allikas=http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor_artikkel&aid=60&alang=et&code=70}}
{{toimeta}}
'''Adrian Virginius''' (ka '''Adrian Verginius''', '''Adrian Vergin''' ja '''Adrian Virgin'''; 20. november/[[30. november]] [[1663]] [[Kambja]] – 27. juuni/[[8. juuli]] [[1706]] [[Tartu]]) oli eesti vaimulik ([[Puhja kogudus|Puhja]] ja [[Otepää Maarja kogudus|Otepää]] [[pastor]]), piiblitõlkija ja eesti kirjakeele arendaja.
==Elulugu==
[[1685]]. aasta lõpus määrati ta [[Rõngu kogudus]]e pastoriks, kuid ametkondlike segaduste tõttu ei saanud ta sellele kohale asuda. Järgmisel aastal sai temast [[Puhja kogudus]]e (Kawelecht) pastor ning juba 1687. aastal nimetati ta [[Otepää kogudus]]e (Odenpäh) pastoriks, aga kuna selle vastu protesteeriti, jätkas ta tööd [[Puhja]]s kuni 1694. aastani, mil ta teist korda [[Otepää kogudus]]e pastoriks nimetati.
▲Siin lülitus Adrian Virginius kohe eestikeelse kirikukirjanduse tõlkimise ning väljaandmise töösse, mida juhtis Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer ning milles osales ka Adriani isa Andreas Virginius koos paari teise Lõuna-Eesti pastoriga. Juba 1684 ilmus Riias Adriani trükkitoimetatuna M. Lutheri suur katekismus („Önsa Lutri Laste Oppus“), mille olid tõlkinud Andreas Virginius, Marcus Schütz ja Laurentius Moller, 1685. aastal ilmus samade meeste ühistööna lauluraamat („Wastne Tarto Mah Keele Laulo Rahmat“), milles osa laule olid Adrian Virginiuse tõlgitud.
1692. aastal abiellus Adrian Virginius Rootsist pärit Christine Elisabeth Krieg`iga ning sellest abielust sündis seitse last.
[[Põhjasõda]] [[Põhjasõda Eesti alal|Eestis]] tabas Otepääd rängalt. 1702. aastal tuli Adrian Virginiusel saata perekond Tartusse, kus tal oli maja. Ise jäi ta Otepääle ning toetas ja julgustas talupoegi vene rüüstesalkade vastases võitluses. 1704. aastal, kui algas Vene vägede suur pealetung Tartule, oli ta siiski sunnitud koos perekonnaga Tallinnasse pagema. Kohe pärast Tartu vallutamist pöördus A. Virginius tagasi Otepääle oma koguduse juurde, ent juba 30. septembril 1704 ta arreteeriti süüdistatuna salakuulamises Rootsi heaks, ettekäändel, et ta ei olnud võimudele teatanud mõningate (era)kirjade saamisest. Koos temaga võeti kinni ja toodi Tartu vangimajja köster Jacob Erdmann. Adrian Virginiuse vangistamine tekitas palju vastuseisu ning tema kaitseks püüdsid välja astuda nii Tartu linnavõimud ja linnakodanikud kui Otepää kihelkonna talupojad-vöörmündrid, mõisarentnikud ja valitsejad. Sellele vaatamata mõisteti Adrian Virginius surma pea maharaiumise läbi ning 27. juulil (või 27. juunil) 1706 viidi otsus täide [[Tartu linnamüür]]i [[Saksa
==Piiblitõlkija ning eesti kirjakeele arendaja==
Adrian Virginius oli 17. sajandi lõpukümnendite olulisim eesti kirjakeele arendaja ning kirikukirjanduse tõlkija ja trükkitoimetaja. Kolmanda põlve eestimaalasena tundis ta hästi kohalikke olusid ning valdas nii põhja- kui lõunaeesti keelt. Kuigi tema isa täpset panust eestikeelsetes trükistes ei ole võimalik kindlaks teha, on Andreas Virginiust peetud üheks parimaks eesti keele tundjaks tollaste pastorite hulgas, mis andis Adrianile head eeldused isa töö jätkamiseks ja edasiviimiseks. Isa ja poja ühistöö olulisimaks saavutuseks eesti kultuuriloos on 1686. aastal ilmunud esimene (lõuna)eestikeelne Uus Testament. „Wastse Testamendi“ peamiseks tõlkijaks oli tõenäoliselt Andreas Virginius, kuid tõlke toimetas lõplikult ning Johann Fischer`i kirjutatud eessõna tõlkis Adrian Virginius. Aastatel 1687–90 tõlkisid isa ja poeg Virginiused Vana Testamenti põhjaeesti keelde, paraku jõuti tõlkega ainult Iiobi raamatu lõpuni, misjärel teised tööd tõlkimise katkestasid. 1690–91 ilmus isa ja poja ühistööna neljas osas lõunaeestikeelne kirikukäsiraamat „Tarto-Ma Kele Kässi Ramat“, millele Adrian Virginius kirjutas (saksakeelse) eessõna. Käsiraamatusse hõlmatud lauluraamat oli 1685. aasta lauluraamatu („Tarto Mah Keele Laulo Rahmat“) teine trükk, mida Adrian Virginius nüüd veelgi parandas ja täiendas. Adrian Virginiusel oli oluline osa ka põhjaeestikeelse kirikukirjanduse arendamisel. 1690. aastal ilmus tema ja Bengt Gottfried Forselius`e koostatud põhjaeestikeelne lauluraamat koolidele. Olulisimaks panuseks põhjaeesti kirjakeele edendamisse kujunes aga Adrian Virginiuse, Reiner Brocmann noorema, Johann Daniel von Bertholdi, Magnus de Moulini ja Johann Hornung`i koostatud ja 1694–95 neljas osas ilmunud põhjaeestikeelne kirikukäsiraamat „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat“. Selle raamatu keel oli parem ja nõtkem Eestimaa konsistooriumi haldusalas kasutatud kirikukeelest, mistõttu liivimaalaste väljaanne sai ohtlikuks võistlejaks kaks aastat varem Tallinnas välja antud käsiraamatule („Ehstnisches Hand-Buch“, 1693). Liivimaalaste eessõnas, mis ei ole säilinud, ironiseeriti Tallinnas ilmunud raamatu kohmaka keele ja kirjaviisi üle. Eestimaalaste kaebekirja tulemusel keelati liivimaalaste raamatu kasutamine kuninga resolutsiooniga 16. juulist 1695. Redigeerituna ja Salomo Heinrich Vestring`i eessõnaga ilmus käsiraamat uuesti aastal 1700 („Ma Kele Koddo- nink Kirko-Ramat“).
47. rida ⟶ 20. rida:
== Välislingid ==
* [http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor_artikkel&aid=60&alang=et&code=70 Adrian Virginius (1663 – 1706)]
{{JÄRJESTA:Virginius, Adrian}}
| |||