Aadel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: eemaldatud Kategooria:Ühiskond
104. rida:
 
==Vene aadel==
Aadelkond Venemaal ja [[Slaavi vürstiriikide loend|Slaavi vürstiriikides]] kujunes välja [[vürst]]ide relvastatud kaaskondadest ([[družiina]]dest). Valitsejatekihi moodustasid [[Kiievi-Vene]] riigis [[Rjurikovitšid|Rjurikovitšite]] [[dünastia]] ja selle kõrvalliinid. Kiievi-Vene riigi lagunemise järel ja killustumise jãrel koondas [[Moskva vürst]] [[15. sajand]]il, [[Moskva suurvürst]]i ümber osastisvürstiriigid, mille senised valitsejad muutusid aga suurvürsti kaaskonnaks ja võimu täideviijateks, ametnikena.
Moskva suurvürstiriigi aadelkond koosnes 3 liigist: [[bojaar]]id, [[okolnitšni]]d (''окольничи'') ja [[duumaaadlik]] (''Думные дворяне'').
 
[[Moskva suurvürstiriik|Moskva suurvürstiriigi]] aadelkond koosnes 3 liigist: [[bojaar]]id, [[okolnitšni]]d (''окольничи'') ja [[duumaaadlik]] (''Думные дворяне'').
Määratavad duumaadlikud (teenisaadel), osalesid ''[[Bojaaride duuma]]'' tegevuses; tema komisjonide töös, juhatasid prikaase, täitsid õukondlikke ja sõjaväelisi kohustusi ja määrati ka linnade [[vojevood]]ideks. Duumaaadlikud olid koos duuma[[djakk]]idega seotud valitsejaga teenistuskohustuse tõttu ning seetõttu toeks tsaarile võimuvõitluses bojaaridega Bojaaride duumas.
{{vaata|Vene aadel}}
Venemaa keisririigi aadli kujunemise aluseks oli [[Peeter I]] eelse Moskva-[[Vene tsaaririik|Vene tsaaririigi]] aadelkond. Vene aadelkond ([[bojaarid]]) kujunes välja [[vürst]]ide relvastatud kaaskondadest ([[družiina]]d). Nn. "kroonuteeni­jate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest riigiteenistujatest, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era­- ega pärusomandiks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (''воинник'')ust (''вотчинник'') ''votšina'' ehk [[pärusmõisnik]]. [[Teenisaadlik]]ku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sot­siaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda — riigi teenimine lahingus — erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitsejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenisaadliku [[patriotism]] seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riik­likku laadi. Bojaari silmis oli aadlik [[palgasõdur]], ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. 17. sajandil hakkasid erinevused [[teenismõis]]a ja pärus­mõisa vahel kaduma ning pärast tsaar [[Fjodor III]]-a [[1682]]. aasta ukaasi, mis tühistas [[kohajärgsus|kohajärguse]], sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond. [[Suurvürst]]ide ja [[vürst]]ide ning aadlike nimede kirjutamisel kasutati nimekuju Vassili Timeofejevitš ("itš") lõpuga (Тимофеевич), lihtrahva kohta kasutati nimekuju Vassili, Timofei poeg (Василий Тимофеев сын).
 
Määratavad duumaadlikud (teenisaadel), osalesidosales ''[[Bojaaride duumaDuuma]]'' tegevuses; tema komisjonide töös, juhatasid prikaase[[prikaas]]e, täitsid õukondlikke[[õukond]]likke ja sõjaväelisi kohustusi ja määrati ka linnade [[vojevood]]ideks. Duumaaadlikud olid koos duuma[[djakk]]idega seotud valitsejaga teenistuskohustuse tõttu ning seetõttu toeks tsaarile võimuvõitluses bojaaridega Bojaaride duumas.
[[18. sajand]]i aluses Peeter I poolt alustatud reforme Venemaal toetasid teenisaadlikud, sest just aadli hulgast värvati uusi reformide läbiviijaid ning töötegijaid, keda senitundmatutel elualadel vajati: ohvitsere sõjaväele ja laevastikule, ametnikke ja diplomaate, administraatoreid ja inse­nere, õpetlasi. Pärast [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] loomist võttis 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele ka euroopalikke tiitleid: [[hertsog]]i-, [[krahv]]i- ja [[parun]]itiitli, mis siin varem olid puudunud. Kuna traditsioonilisi [[krahvkond]]i Venemaal polnud, siis kandis tiitel esialgu nime "[[Püha Rooma Impeeriumi krahv]]" ning seda saadi [[Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik|Püha Rooma Impeerium]]i [[Saksa-Rooma keiser|keisrilt]]. [[1722]]. aastal jagas [[Peeter I]] poolt koostatud [[teenistusastmete tabel]]iga kõik ametnikud ja ohvitserid 14 teenistusklassiks, rajades [[teenistusaadel|teenistusaadli]] seisuse ning tekkis [[isiklik aadel|isikliku]] ja [[pärusaadel|pärusaadli]] eristus. Venemaal varem eksisteerinud auastmeid ja ametikohti (bojaar, [[laudnik]] (''stolnik'')) ei kaotatud, need olid endiselt olemas, kuid rohkem neid ei jagatud ja järk-järgult, sedamööda kuidas nende valdajad välja surid, kadusid ühes nendega ka nende ameti­astmed. Peetri reformide tagajärjel sai sõjaväeteenistuse monopoli ja ühes oli teenisaadlil ka ainuõigus omada pärisorje – talupoegi. Teenistusastmete tabel jaotas teenistusviisid sõjaväe-, tsiviil- ja õukonnateenistuseks.
 
Nn. "teeni­jate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest [[riigiteenistuja]]test, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era­- ega [[pärusomand]]iks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama või tema järglane asuma valitseja sõjateenistusse. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (''воинник'')ust (''вотчинник'') ''votšina'' ehk [[pärusmõisnik]].
 
Venemaa keisririigi aadli kujunemise aluseks oli [[Peeter I]] eelse Moskva-[[Vene tsaaririik|Vene tsaaririigi]] aadelkond. Vene aadelkond ([[bojaarid]]) kujunes välja [[vürst]]ide relvastatud kaaskondadest ([[družiina]]d). Nn. "kroonuteeni­jate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest riigiteenistujatest, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era­- ega pärusomandiks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (''воинник'')ust (''вотчинник'') ''votšina'' ehk [[pärusmõisnik]]. [[Teenisaadlik]]ku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sot­siaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda — riigi teenimine lahingus — erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitsejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenisaadliku [[patriotism]] seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riik­likku laadi. Bojaari silmis oli aadlik [[palgasõdur]], ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. [[17. sajandilsajand Venemaal|17. sajand]]il hakkasid erinevused [[teenismõis]]a ja pärus­mõisa vahel kaduma ning pärast tsaar [[Fjodor III]]-a [[1682]]. aasta ukaasi, mis tühistas [[kohajärgsus|kohajärgusekohajärgus]]e, sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond. [[Suurvürst]]ide ja [[vürst]]ide ning aadlike nimede kirjutamisel kasutati nimekuju Vassili Timeofejevitš ("itš") lõpuga (Тимофеевич), lihtrahva kohta kasutati nimekuju Vassili, Timofei poeg (Василий Тимофеев сын).
 
[[Suurvürst]]ide ja [[vürst]]ide ning aadlike nimede kirjutamisel kasutati nimekuju Vassili Timeofejevitš ("itš") lõpuga (Тимофеевич), lihtrahva kohta kasutati nimekuju Vassili, Timofei poeg (Василий Тимофеев сын).
{{vaata|Vene aadel}}, ''[[Bojaarid]]''
Venemaa keisririigi aadli kujunemise aluseks oli [[Peeter I]] eelse Moskva-[[Vene tsaaririik|Vene tsaaririigi]] aadelkond. [[18. sajand]]i aluses Peeter I poolt alustatud reforme Venemaal toetasid teenisaadlikud, sest just aadli hulgast värvati uusi reformide läbiviijaid ning töötegijaid, keda senitundmatutel elualadel vajati: ohvitsere sõjaväele ja laevastikule, ametnikke ja diplomaate[[diplomaat]]e, administraatoreid ja [[inse­nerener]]e, õpetlasi. Pärast [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] loomist võttis 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele ka euroopalikke tiitleid: [[hertsog]]i-, [[krahv]]i- ja [[parun]]itiitli, mis siin varem olid puudunud. Kuna traditsioonilisi [[krahvkond]]i Venemaal polnud, siis kandis tiitel esialgu nime "[[Püha Rooma Impeeriumi krahv]]" ning seda saadi [[Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik|Püha Rooma Impeerium]]i [[Saksa-Rooma keiser|keisrilt]]. [[1722]]. aastal jagas [[Peeter I]] poolt koostatud [[teenistusastmete tabel]]iga kõik ametnikud ja ohvitserid 14 teenistusklassiks, rajades [[teenistusaadelteenisaadel|teenistusaadliteenisaadli]] seisuse ning tekkis [[isiklik aadel|isikliku]] ja [[pärusaadel|pärusaadli]] eristus. Venemaal varem eksisteerinud auastmeid ja ametikohti (bojaar, [[laudnik]] (''stolnik'')) ei kaotatud, need olid endiselt olemas, kuid rohkem neid ei jagatud ja järk-järgult, sedamööda kuidas nende valdajad välja surid, kadusid ühes nendega ka nende ameti­astmed. Peetri reformide tagajärjel sai sõjaväeteenistuse monopoli[[monopol]]i ja ühes oli teenisaadlil ka ainuõigus omada pärisorje – talupoegi. Teenistusastmete tabel jaotas teenistusviisid sõjaväe-, tsiviil- ja õukonnateenistuseks.
{{vaata|Teenistusastmete tabel}}
 
118. rida ⟶ 124. rida:
Isikliku ehk individuaalse aadliseisusesse kuulusid XIV-IX klassi tsiviil- ja õukonnateenistusastmed. Hiljem andsid isikliku aadliseisuse ka ordenid (nn [[ristiaadlik]]ud) ja akadeemilised aunimetused.
 
18. sajandil teisel poolel laiendati Vene aadli õigusi ja eesõigusi: [[Peeter III]] ukaasiga 20. veebruarist 1762. aastal ("[[Manifest aadli vabadusest]]") ja [[Katariina II]] ukaas 21. aprillist 1785. aastal ("[[Armu­kiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]") ([[Armukiri aadlile]]). Kinnitati aadli seisuslikud eesõigused — vabastatus kohustuslikust tee­nistusest ning ihunuhtlusest, õigus "takistamata sõita võõrastesse kohtadesse" ja "astuda teiste, meiega liidus olevate Euroopa suur­riikide teenistusse" — said nende dokumentidega senisest avarama tõlgenduse. Katariina II "Armukirja" 17. punkt ütles: "Kinnitame suursugusele Venemaa aadlile ja tema järeltulijatele igaveseks ajaks priiust ja vabadust", sealjuures tagati aadlikule "Au, elu ja vara" puutumatus. Oma "priiuse ja vabaduse" sai aadel talupoegade seisundi arvel, kes pärast 1760. aasta 13. detsembri ukaasi, mis andis mõisnikele õiguse saata talupoegi Siberisse asumisele, "arvates nad nekrutite hulka") ja 1765. aasta 17. jaanuari ukaasi aga laiendas seda õigust nii­kaugele, et mõisnikel oli võimalik neile vastumeelseid pärisorje oma äranägemist mööda sunnitööle[[sunnitöö]]le saata, mis tegelikult viis talupojad orjade tasemele.
 
[[19. sajand Venemaal|19. sajandil]] peeti Venemaa aadelkonnas aadlikele kõige kohasemaks teenistus­viisiks sõjaväeteenistust. Tsiviilteenistust ei peetud "õilsaks", selles ühiskonnakihis oli alati rohkem segaseisuslasi ja teda oli kombeks sõjaväeteenistust pidavatel aadlikel põlastada. Erandiks oli diplomaatiline teenistus, mida loeti samuti "õilsaks". Alles [[Aleksander I]] ja hiljem [[Nikolai I]] ajal hakkas tsiviilametnik teatud määral pretendeerima ohvitseriga võrdsele ühiskondlikule lugupidamisele, kuid kaua aega kestis olukord, kus valitsus juhul, kui on vaja energilist, tarmukat ja soovitavalt ausat administraatorit, eelis­tas kaardiväeohvitseri "spetsialistile".
 
[[Venemaa keiser]] [[Aleksander II]] vähendas aadli õigusi, kaotadesVenemaal kaotati [[pärisorjus]]e järk-järgult, [[1803]]., [[1842]]. ja [[1861]]. aasta [[Venemaa talurahvareform|talurahvareform]]idega.
 
Aastal [[1917]] pärast [[Oktoobrirevolutsioon]]i aadliseisus kaotati, [[Nõukogude võim]]u poolt.
 
==Vaata ka==