Gustav Teichmüller: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
sisu |
teosed |
||
9. rida:
Filosoofia ajaloolisena nimetas ta nelja filosoofia põhisuunda: positivism, materialism, idealism ja personalism. Viimase suuna rajajaks pidas ta Gottfried Wilhelm Leibniz´i ning pidas ennast sammuti personalismi esindajaks. Suur osa Teichmülleri teostest põhineb ülejäänud kolme filosoofia suuna kritiseerimisel.
Teichmülleri filosofia võtmekomponendiks on olemuse mõiste. Antud mõiste allikaks on intellektuaalne intuitsioon, mis ühendab omavahel teadvuse elemente. Teadvusel on kolm elementi: teadvuse sisu, teadvuse tegu ning neid ühendav ´´mina´´. Seega on olemas kolm olemuse tüüpi: ideeline olemus, tegelik olemus ning substantsionaalne olemus. Ideelise olemuse hulka kuuluvad ideed, mis moodustavad teadvuse sisu: nt. soe a külm, must ja valge, kandiline ja ümmargune. Tegeliku oleuse moodustavad teadvuse teod nt. taju-, mälu-, tähelepanuaktid jne. Substantsionaalne olemus kujutab endast meie enda ´´mina´´, mis ühendab endas kõik enda teod ja nende sisu.
Teiste filosoofiliste süsteemide veaks pidas Teichmüller asjaolu, et nemad ei otsi reaalsust mõtleva subjekti olemuses, vaid milleski muus.
Teichmüller oli mõjutatud toonasest saksa filosoofiast, oli nt kriitiline [[uuskantiaanlus]]e suhtes, tema mõjutajate ja mõjutatute hulka kuulus ka [[Friedrich Nietzsche]], kellega ta [[Basel]]is kokku puutus. Ta oli üks vähestest tolleaegsetest originaalsetest filosoofidest, kellel oli omalaadne filosoofiline [[ontoloogia]], Teichmülleri puhul midagi [[Leibniz]]i traditsiooni kaudselt jätkavat. Ta tundis suurt huvi ka [[antiikfilosoofia]] vastu, eelkõige [[Aristoteles]]e, hiljem rohkem [[Platon]]i ja [[eelsokraatikud|eelsokraatikute]], keda ta käsitles eelkõige [[metafüüsika]] ja mõisteajaloo vahenditega.
18. rida ⟶ 20. rida:
Ta sai kahe naisega, kes olid seejuures õed, kokku üheksa last.<ref>[[Alo Lõhmus]], [http://tartu.postimees.ee/011007/esileht/siseuudised/286101_print.php "Tartu Ülikooli kümme geeniust"], Postimees/Extra 29. 9. 2007, lk 8</ref>
== Teosed ==
* «Aristotelische Einteilung der Verfassungsformen», 1859;
* «Die Einheit der Aristotelischen Eudämonie», 1859;
* «Aristotelische Forschungen», 1867—1873;
* «Unsterblichkeit der Seele», 1874;
* «Studien zur Geschichte der Begriffe», 1874;
* «Neue Studien zur Geschichte der Begriffe», 1876;
* «Die Platonische Frage», 1876;
* «Darwinismus und Philosophie», 1877;
* «Frauenemancipation», 1877;
* «Die Reihenfolge der Platonischen Dialoge», 1879;
* «Das Wesen der Liebe», 1880;
* «Paedagogisches», 1881;
* «Die wirkliche und die scheinbare Welt», 1882;
* «Die Religionsphilosophie», 1886;
* «Neue Grumdlegung der Psychologie und Logik», 1889;
== Viited ==
<references/>
25. rida ⟶ 43. rida:
== Kirjandus ==
* ''Бобров Е. А.'' Воспоминание о Г.Тейхмюллере // Философия в России. Материалы, исследования, заметки. Выпуск 1. — Казань, 1899.
* ''Бобров Е. А.'' О понятии бытия. Учение Г. Тейхмюллера и А. А. Козлова. — Казань, 1898.
* ''С. Алексеев.'' Тейхмюллер, Густав-Август // Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона: В 86 томах (82 т. и 4 доп.). — СПб., 1890—1907.
* [[Alfred Koort]], "Filosoofia ja kristlus" – Usuteadusline Ajakiri 1929, nr 1 (november), lk 12–26 ja A. Koorti raamatus "Inimese meetod", [[Tartu]] [[1996]], lk 43–58
| |||