Ava peamenüü

Muudatused

Algselt oli [[kultus]]e raskuskese [[liturgia]]l (avalik [[jumalateenistus]]) sealhulgas valjuhäälsel [[palve]]te esitamisel ja [[armulaud|armulaual]], ka [[piht]] oli selle osa. [[Usk|Usuti]], et inimese edasist saatust (pärast surma) ei määra mitte üksnes tolle eluajal tehtud teod, vaid ka elavate palved nende eest. Nende palvete lugemiseks tekkisid niiöelda matmata surnud – need on mungad, kes loevad eestpalveid surnute ja üldse kõigi vastavasse raamatusse kantute eest. [[Klooster|Kloostris]] või [[kiriku]]s asuvasse [[raamat]]usse kandmise eest võeti materiaalset hüvitust. Algselt arvati ka, et iga kloostrisse maetud inimene saavutab [[lunastus]]e, hoolimata tehtud [[patt]]udest. [[Pühak]]uks saamise tingimuseks oli algselt ka surnud isiku säilmete kõdunematus, hiljem see põhimõte muudeti.
 
Algselt olid paikkonniti erinevad pühakud (näiteks seal elanud munkadest imetegijad), hiljem püüti nende arvu vähendada ja koosseisu ühtlustada. Mõned peamised – [[Boriss Vladimirovitš (Rostovi vürst)|Boriss]], [[Gleb Vladimirovitš (Muromi vürst)|Gleb]], Dmitri, Georgi, Antonius, Theodosios, Nikita, Vassili, Pjotr, Aleksei, Sofia, Vsevolod, Moissei, Leonti, Jona, Sergi, Jossif.
 
Bütsantsi pikkade tseremooniate lühendamiseks hakkas varsti palveid ja psalme lugema mitu pappi samaaegselt. Iseloomulik on [[ikoon]]ide kummardamine. Algsele kirikule (vanausulisele) omased kellade pidev kasutamine, [[halleluuja]] lausumine 2 korda, ristimärgi tegemine 2 sõrmega, habemekandmine, kasutusel oli võidmine [[mürr]]iga. [[1370. aastad|1370.]] aastatel algasid [[nõiaprotsess]]id. Iseseisvumine Bütsantsist toimus [[1448]]. aastal.
 
Suured muudatused kombetalitustes ja tekstides toimusid, [[Nikon (Moskva patriarh)|Nikon]] juhtimisel [[1654]]. aasta [[kirikukogu]] parandustega. [[Jumalateenistus]]tes ja [[rituaal]]ides naaseti algse kreeka [[õigeusk|kreeka õigeusu]] põhimõtete juurde. Kaheksast ristiharust sai 4, risti pidi lööma 2 sõrme asemel kolme sõrmega, palved lühenesid ja neid hakati taas lugema ükshaaval. Uues usus tauniti ka habemekandmist, vanaaegse lõikega rõivaid, kehtestati kahekordne [[maksud|maks]] vanast usust kinnipidajatele ([[vanausulised|vanausulistele]]). Samas olid vanausulised vabad muudest [[koormis]]test ja maksudest äärealadel (need käisid vaid õigeusklike kohta). Vanausulised tunnistati mitteõigeusklikeks ja pandi [[1667]] [[kirikuvanne|vande]] alla. Vanausulised said ohtralt tunda tagakiusamist. Aastat [[1666]] (maailmalõpu ootuses) hakkasid paljud vanausulised, nii protestiks kui tagakiusamise vältimiseks, [[enesepõletamine|end põletama]]. Sihiks oli muidugi ka pääsemine kurjast, lunastus ja hinge puhastus. [[17. sajand]]i lõpuks oli end põletanud umbes 9000 inimest.
 
[[18. sajand]]il tsaaririigi võim kiriku üle tugevnes veelgi, kiriku maad sekulariseeriti, kirikule jäi vaid usu- ja kombetalituste täitmise [[Funktsioon (filosoofia)|funktsioon]]. [[Tsaar]]i ([[keiser|keisrit]]) hakati üha ülistama, seostades tema isikut [[jumal]]aga. Seda nii oma koha säilitamiseks, tagakiusamise vältimiseks, kõrgemasse ametisse pääsemiseks. Sellest perioodist hakati ka pühapiltidel kujutama tsaari ja tema soosikud.
54 374

muudatust