Vikipeedia

Teadustekst: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Valikulised grammatikaparandused.
6. rida:
Teadusteksti peamisteks omadusteks on:
*loogiline selgus ja väidete põhjendamine,
*teadusteksti [[autor]]i väidete selge eristamine teiste autorite väidetest ningja [[viitamine (teadus)|viitamine]] teiste autorite väidete allikatele,
*selge autoripositsioon ja autori või autorite kollektiivi liikmete õigete (identifitseeritavate) nimede esitamine
 
41. rida:
Teadusteksti vormistamisel on aegade jooksul jõutud kokkuleppele järgmistes omadustes {{lisa viide}}:
*sobiv liigendus: teadustekst liigendatakse peatükkideks ja alapeatükkideks, mille pealkirjad on lühikesed, lakoonilised ja vastavad töö sisule
*mitteemotsionaalne väljenduslaad: teadustekstis kasutatakse üldiselt mitteemotsionaalset väljenduslaadi ningja kogu töö ulatuses ühtlast olevikulist või minevikulist umbisikulist kõneviisi
*hea keeleline teostus: teadusteksti sõnastus peab vastama käsitletava aine sisule ja väljakujunenud mõistete struktuurile, teadustekstis tuleb vältida paljusõnalisust, liigset lakoonilisust, sõnakordusi, võõrsõnadega liialdamist, kõnestiili või konspektistiili.
 
Paljud teadustekstid toetuvad sarnastele teadusliku kirjutamise põhiprintsiipidele ningja on lähedase struktuuriga, kuigi erinevate osade nimetused võivad varieeruda. Võib öelda, et teadustekstidele on ühine, et neis sisaldub empiirilise osa kirjelduse, tulemuste ja analüüsi äratoomine.
 
Teadustekstide struktuur on paljuski määratud paradigmast, milles uurija töötab. Teadusteksti omadused võivad erineda [[kultuur]]iti, valdkonniti (vahel ka [[koolkond|koolkonniti]] või publitseerijati).
 
Eristuvad loodusteaduslikud, humanitaarteaduslikud, sotsiaalteaduslikud teadustekstid. Näiteks oli 20. sajandi viimasest veerandist alates paljudes loodusteaduslikes ajakirjades reglementeeritud nii artikli alaosade pealkirjad (näiteks on need "Sissejuhatus", "Materjal ja metoodika", "Tulemused", "Arutelu", "Tänuavaldused", "Kirjandus") kui nende osade sisu. Väga täpselt on enamasti reglementeeritud kirjanduse viidete standard ja kirjete punktuatsioon.
65. rida:
Tavaliselt on väitekirja koostamine magistri- või doktoriõpingute kulminatsiooniks. Väitekiri püüab anda magistranti või doktoranti hindavale komisjonile kinnituse, et läbi viidud teadusuuring on vastavat kraadi väärt.
 
Väitekirja auditoorium on kitsam kui teadusartiklil või teadusuuringul ning piirneb eelkõige teiste magistrantide, doktorantide ningja konkreetse teadusasutusega.
 
Üliõpilase seisukohalt on väitekirja eesmärk kindlustada teaduskraad. Akadeemilise kogukonna seisukohalt on peaeesmärk dokumenteerida üliõpilase uurimustöö. Kuigi enamik väitekirju on avaldatud ka ajakirjades teadusartiklitena, on väitekiri siiski detailne dokument, mis võimaldab huvitatutel teada saada, mida töö endast kujutas ja kuidas see teostati. Sel põhjusel loetakse väitekirja teiste kraaditaotlejate poolt, seda eriti nende poolt, kes töötavad töö autoriga samas töörühmas<ref>http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm</ref>.
97. rida:
===Monograafia===
[[Monograafia]] (mono + kr. graphõ – kirjutama, inglise keeles ''monograph'') on mingi probleemi üht aspekti ammendav, iseseisva väljaandena avaldatud teaduslik uurimus. Monograafia kirjutamine on otstarbekas, kui teatud teadusvaldkonnas saadud tulemust ei ole võimalik lahutada eraldi artikliteks, sest selle all kannataks töö terviklikkus. Kõik olulisemad loodusteaduslikud uuringud on tavaliselt avaldatud monograafiatena. See võimaldab lisada tööle kõik vajalikud tabelid, fotod joonised ja kaardid. Esitlus on laadilt detailne ja teaduslik, hõlmab teatud piiratud valdkonda, kus on väga põhjalik. Formaadina võib esineda kõigis teadusvaldkondades. Kuna sotsiaal- ja reaalteadustes on vajalik kiirem kommunikatsioon, on siin kommunikatsioonivahendina olulisemad teadusajakirjad. Dissertatsioon võib olla esitatud ka monograafiana.
Monograafia – on põhjalik ja mahukas ning (tavaliselt) ühe inimese poolt kirjutatud teos. Monograafias on kõigepealt esitaud uurimusküsimused, nn. vajadus just seda teemat uurida, kirjeldatud detailselt uurimusmetoodikat, taustaks olevaid teooriaid ning siis empiirilise materjali analüüs, mis peaks viima uue teoreetilise teadmiseni.
Monograafia – originaalne teos, mis on vormistuslikult küllaltki sarnane köidetud uurimusliku väitekirja originaaltekstile. Monograafiat läbivaks on mingi keskse “punkti” (hüpoteesi) tõestamine, mis sageli on kompleksne, sisaldades mitmeid ala- ja seotuid teemasid. Põhiteesi tõestamiseks rakendatakse loogikasüsteemi, mida lugeja peab lugedes kokku panema. Monograafias peab sisalduma ka meetodite kirjeldus, mis on argumentide taga. Monograafias peab selguma ka autori poolt aluseks võetud paradigma – teoreetiline alus, uurimistraditsioon, kuhu monograafia autor end paigutab, määrates ära milliseid küsimusi küsitakse, millisele lähenemisele argumentide formuleerimisel toetutakse.
Monograafia – raamat, mis üldistab teadusfakte ühe probleemi vallas või esitab ja põhjendab ühte teadusteooriat. Ainevaldkonda käsitatakse suhteliselt kitsalt ja seetõttu on suuremad võimalused esitada ja analüüsida faktilist materjali. Monograafia üheks väärtuseks on ka bibliograafiline loetelu mingi probleemi kohta.
Monograafia – teadusliku kommunikatsiooni vorm teadlaselt teadlaskonnale, tavaliselt raamatu vormis. Oma olemuselt on monograafia detailne ja spetsiifiline tekst. Monograafia võib olla kirjutatud ühe või mitme autori poolt. Monograafia on sageli samaväärne pikema ülevaateartikliga (review article).
Monograafia – mingit probleemi või selle üht aspekti või mõnda isikut ammendavalt käsitlev ja iseseisva väljaandena avaldatud teaduslik uurimus. Monograafias peab olema esitatud antud teadusvaldkonna jaoks olulise teadusliku probleemi uudne lahendus. Selgelt peavad olema esile toodud autori poolt põhiseisukohad ja väited ning kirjeldatud nendeni jõudmise protseduure.
 
===Teadusartikkel===
[[Teadusartikkel]] (inglise keeles ''scientific article'') on tänapäeval peamine viis, kuidas teadlased esitlevad oma algupäraseid uurimistulemusi, uusi uurimismeetodeid, lähenemisviise ja üldistusi. Teadusartiklitel on väga kindlad nõuded nii nende kirjutamisele kui avaldamisele; peamine nõue on põhjendatus ja valiidsus (artikkel peab võimaldama hinnata vaatlusandmeid; korrata läbiviidud katseid või uuringuid ning hinnata autori mõttekäiku ehk kas anded kinnitavad uurija järeldusi). Teadusartikkel peaks sisaldama järgmisi osasid: sissejuhatus, meetodi kirjeldus, tulemuste esitamine ja diskussioon. Teadusartiklid on sarnased teadusaruannetega, kuid erinevad veidi vormis. Erinevalt teadusaruannetest on avaldatud artiklid aktsepteeritud teaduslikud primaarsed ning esmased publikatsioonid. Teadusartiklil on formaalne struktuur ning vorm, mis sarnaneb suuresti teadusaruandele. Samas on teatavad erisused. Teadusartiklis on vähem või üldse mitte ruumi esitleda lisasid.
 
Teadusartikkel on lühike publikatsioon, milles on püstitatud keskne uurimisprobleem ja mille ümber artikkel on ehitatud. Hea artikli struktuur peakski eeldama kõigepealt uurimisprobleemi olemasolu, mis võib olla tingitud sellest, et sama asja pole varem uuritud, või on autori arvates seda liialt pealiskaudselt uuritud või ta ei nõustu selles küsimuses varasemaltvarem toodetud teadmisega. Artikli käigus võiks materjali analüüsiga jõuda uue lahenduseni ning seletada selle kontributsiooni teadusele üldiselt.
Teadusartikkel – teadustekst, mida publitseeritakse teaduslikes (või populaarteaduslikes) väljaannetes ning kus uurimuse esitus on väitekirjast, monograafiast kokkusurutum. Teadusartiklid võib jagada: a) nn tavalised artiklid, b) teooriaartiklid, c) ülevaate artiklid. Artikli “aktsepteeritav” sisu, maht, struktuur (IMR(A)D või muu) on määratud paljuski iga ajakirja (ka teadusdistsipliini ja paradigma) poolt erinevalt. Juhiseid erinevate ajakirjade artiklitele võib leida kasvõi internetis otsingusõnaga Instructions to (for) Authors + ajakirja nimi.
 
Teadusartiklid võivad olla: lühipublikatsioon (kiirinformatsioon probleemi uutest lahendusteedest, siia kuuluvad ka konverentside teesid), ülevaateartikkel (pikem käsitlus mingi hüpoteesi või teooria kohta, kokkuvõte mingi uurimistöö käigust, edasistest arengusuundadest jne), metoodiline artikkel (esitab ja põhjendab uusi metoodilisi võtteid jne), populaarteaduslik artikkel (ei tee teaduslikke üldistusi, vaid seletab ja tutvustab teadusharu seisukohi ning saavutusi lihtsalt ja laiemale lugejaskonnale), bibliograafiline artikkel (sisaldab vastava ala kirjanduse süstematiseeritud loetelu või lühiülevaateid ilmunud tööde sisust). Kõige põhilisemaks vormiks on teadusartikkel, mille kaudu avaldatakse tehtud uurimistöö ja tehakse kättesaadavaks selle tulemused. Teadusartikkel koostatakse kindlate nõuete alusel. Teadusartikli struktuur on tavaliselt järgnev: sissejuhatus, metoodika, tulemused ja arutelu. Need osad on omavahel seostatud, kuna ühtegi osa ei saa kirjutada ilma teisteta. Teadusartikli täpne formaat oleneb teadusajakirja nõuetest; standardformaat on 1) pealkiri (Title); 2) autorid (Authors); 3) abstract; 4) sissejuhatus (Introduction); 5) uurimismaterjal ja -meetodid (Materials and Methods); 6) tulemused (Results (with Tables and Figures)); 7) arutelu (Discussion); 8) (Acknowledgments); 9) kasutatud kirjandus (Literature Cited).
Teadusartikkel – perioodilises väljaandes või kogumikus avaldatud teaduspublikatsioon, mis on kättesaadav kas täistekstina paberkandjal ja/või elektrooniliselt jadaväljaandes või refereerituna/indekseerituna erialastes andmebaasides ja referaatajakirjades.
Eelretsenseeritud teaduspublikatsioon on teadusartikkel või üksikväljaanne, mida enne avaldamist (paberkandjal või elektrooniliselt) on lugenud ja kirjaliku arvamuse andnud vähemalt üks vastavat valdkonda hästi tundev retsensent (anonüümne või autorile teadaolev), kes võib olla ajakirja/kogumiku toimetuse liige või väljastpoolt. Väljaande kõikide artiklite läbilugemist toimetaja poolt ning neisse põhiliselt redaktsiooniliste paranduste tegemist ilma retsensiooni vormistamata ja autoreid puudustest teavitamata ei loeta eelretsenseerimiseks. Eelretsenseerituks saab lugeda vaid sellist väljaannet, mille tiitellehel (või selle pöördel) on lisaks toimetuse koosseisule toodud ka retsensentide nimekiri. Eelretsenseeritud väljaande avalehele ei sobi märge: “Artiklite sisu ja ortograafia eest vastutavad autorid”.
Rahvusvahelise levikuga teaduspublikatsioon on artikkel või üksikväljaanne, mis on kättesaadav väljaspool Eestit kas täistekstina (paberkandjal või elektrooniliselt) või refereerituna/indekseerituna erialastes andmebaasides ja referaatajakirjades Muid publikatsioone saab käsitleda rahvusvahelise levikuga publikatsioonina ainult juhul, kui nad on võõrkeelsed või sisaldavad võõrkeelset kokkuvõtet (vähemalt 1 lk) ning nad on toimetuse poolt eraldi saadetud eriala tähtsamatesse andmebaasidesse või referaatajakirjadele, kust peab olema saatjale saabunud positiivne vastus väljaande lülitamise kohta vastavasse andmebaasi/referaatajakirja (sh. internetis). Paljudes [[rakendusteadus]]te valdkondades avaldatakse enamik sisukamaid teadusartikleid mitmekordselt eelretsenseeritavate konverentside [[konverentsikogumik|kogumik]]es.
 
119. rida:
Teadusaruanne võib olla suunatud selgelt tulemuste eksponeerimisele (executive report), mis sellisel juhul sisaldab 1lk sünopsise, teadustöö eesmärgi ja ülesanded, konteksti, tulemused (50% mahust) ning soovitused (10%). Nn Psühholoogilise formaadi puhul esitatakse kokkuvõte ja soovitused kõigepealt. Olemas ka nn populaarne formaat, mis on mõeldud esitamiseks väljaspool teadusmaailma (nt koostööpartneritele ärimaailmast vm). See aruande tüüp on stiililt lihtne, selge ja žargoonivaba ning keerulise statistikata.
Teadusaruanne – teatud ajaperioodi järel teostatud uurimistööst ülevaate andmise vorm, millele on üldjuhul täitmiseks antud ette kindel struktuur. Sageli kujutab endast taotluse (research proposal) kaudu saadud uurimustoetuse eraldajale või institutsiooni poolt nõutavat (näiteks doktoritöö seisu vahearuanne) esitatavat aruannet.
Teadusaruanne – sisaldab statistilist ja hinnangulist materjali aruandeaastal tehtust teadus- ja arendustöö valdkonnas. Aruande hinnanguline osa koosneb teadusteemade lühikokkuvõttest, andmetest grantide, publikatsioonide jms kohta. Aruande faktilise osa võib esitada tabelitena, mille sisuks on: – teadus- ja arendustöölepingute arv ning alus- ja rakendusuuringute ning katse- ja arendustegevuse proportsioonid protsentides, – korraldatud teadusüritused (konverentsid, seminarid, näitused jt) ning nendel teadusüritustel ettekannetega osalemine, – teaduspublikatsioonide üldarv, – rakendusuuringute ja –tööde tulemused, – osalemine teaduslike organisatsioonides, ajakirjade toimetuskolleegiumides jne.
Erinevalt esseest on teadusaruandel struktureeritud vorm. Teaduslik või laboratoorne aruanne on kirjutatud samadel alustel kui teadusartikkel või [[akadeemiline publikatsioon]]. Teadausaruande osad on: tiitel, esitlus/tutvustus/sissejuhatus, meetod, tulemused, diskussioon, viidete loetelu, lisad. Teadusuuringud, mis kasutavad kvalitatiivseid meetodeid (intervjuud, jälgimine, tekstianalüüs), võivad olla vähem formaalselt struktureeritud. Kuid nad peaksid vastama samadele küsimustele mis kvantitatiivse uurimuski: mida sa tegid? mida sa leidsid? (mis tulemuse said). Teadusaruande põhieesmärk on ülikooli teadvustada oma uurimistöö tulemustest. Teadusaruande kirjutamise annab autorile ka väärtusliku kogemuse teoreetiliselt ja empiiriliselt hinnata oma uurimistöö tulemusi: mida sa oled teinud ja mida sinu saavutatud tulemused võiksid tähendada?
130. rida:
 
=====Arenguaruanne=====
Kui on kirjutatud edukas projektitaotlus ja kindlustatud ressursid uurimuse tarvis, oodatakse, et tellijat/rahastajat hoitakse kursis projekti arenguga. Seda tehakse sageli arenguaruande abil. Arenguaruande võib koostada, kui memorandumi, kirja, lühiaruande, ametliku aruande, esitluse. Milline informatsioon peaks sisalduma arenguaruandes? Vastus küsimusele oleneb olukorrast, kuid enamik arenguaruandeid sisaldab järgmisi osi: taustandmed projekti kohta, arutlused arengutest, mis on toimunud aruandeperioodil, arutlused probleemidest, mis aruandlusperioodil kerkinud, arutlused eelseisvatest ülesannetest, hinnangud tehtule, ajakavas püsimisele, eelarveanalüüs<ref>http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm</ref>.
 
===Kokkuvõte===
137. rida:
 
Resümee – tavaliselt kokkuvõte tööst tulenevatest järeldustest. Järeldustest peab selguma, kas töös püstitatud eesmärk on saavutatud ja kas hüpotees võeti tõesena vastu või lükati uuringutega tagasi. Esitatakse ka edaspidised ettepanekud, mida on tarvilik veel uurida. Kokkuvõte lisatakse kirjutise lõppu või kui tegemist on päises oleva resümeega, siis asetatakse see kirjutise algusse. Viimases võetakse kokku peamised kirjutise osad-teemad.
Resümee – on võimalikult põhjalik ent lakooniline ülevaade tööst, eesmärgist, käsitlevatest probleemidest, uurimismetoodikast, tulemustest ja järeldustest Vajadusel esitatakse resümees ka olulisemad arvandmed, lisatakse joonis vms. Erilist tähelepanu pööratakse terminoloogilisele täpsusele. Võõrkeelne resümee (koostatakse inglise, saksa, prantsuse või vene keeles) on seega lühikokkuvõte tööst, mis peab andma üldistava kuid ammendava ülevaate tööst nii, et see oleks arusaadav lugejale, kes ei valda keelt, milles on kirjutatud töö ja et seda saaks kasutada ka referatiivajakirjades jm. Resümee koosneb kolmest andmelõigust: tiitelandmeist, 5–15 võtmesõnast ja resümee tekstist.
Resümees osutatakse tähtsaimatele punktidele artiklis, kõnes. See on lühike, loetav või ettekantav umbes minuti jooksul. Resümee on nii pikk, kui see on otstarbekas, mitte pikem. Sõnastus on selge ja konkreetne. Kui võimalik, tuleb resümee mahutada ühele leheküljele, sest teist lehekülge sageli ei loeta. Kasutatakse tegusõnu, kus võimalik: analüüsiti, planeeriti jne. Oma tegevust rõhutatakse. Kirjavead on lubamatud<ref>http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm</ref>.
Resümee – ülevaatlik kokkuvõte, mis annab kiiresti informatsiooni teadustööst. Lugejale peab resümee andma selget üldinformatsiooni uurimistööst ka juhul, kui ei ole loetud kogu tööd. Kirjanduses viidatakse ka resümee erinevatele tüüpidele: analüütiline resümee (analytic summary) ja parafraseeritud ehk ümbersõnastatud resümee (paraphrase summary). Erinevus nende vahel seisneb selles, et analüütiline resümee selgitab, milliseid seisukohti esitatakse teadustöö autori vaatenurgast, st rõhutatakse otseselt autori tööd. Parafraseeriv resümee esitatakse rohkem kaudsemas vormis. Resümee algab lühikese ülevaatega teadustööst ning toob esile peamised tulemused. Arvesse tuleb võtta ka seda, kellele on resümee mõeldud lugemiseks.
Resümee – lühike versioon pikemast teadustekstist. Resümee haarab endas kõik olulisemad põhiteksti osad, kuid väljendab need palju kokkusurutumalt. Resümee ei ole põhiteksti osade copy/paste abil ümber tõstmine vaid iseseisvalt konstrueeritud tekst. Kui kindlat sõnade arvu pole resümeele ette antud, on mahuks 1/10 originaaltekstist. Resümeest jäetakse välja illustratiivsed näited ja viited kirjandusele. Resümees ei esitata midagi sellist, mis ei kajastu põhitekstis.
 
===Lühikokkuvõte===
[[Lühikokkuvõte]] (inglise keeles ''abstract'') on oluline väitekirja või teadusartikli osa, mille eesmärk on võtta kokku lühidalt teadustöö eesmärk, olemus, kontekst, sisu, metodoloogia ning peamised tulemused. Ideaalis ei ole pikem kui 1 lk, tavaliselt piiratud 200–300 sõnaga. On väga oluline (potentsiaalsele artikli) lugejale ning seetõttu publitseeritakse ka eraldi ajakirjades.
Lühikokkuvõtet kasutatakse taotluse või teadusaruande (või mõne muu teadustöö) tulemuste esitamisel. Kokkuvõte on üheks teadustööde indekseerimissüsteemi südameks. Kokkuvõte peab andma ülevaate mitte ainult uuringust endast vaid ka argumendist uuringu taga. Kokkuvõte peab võimaldama lugejal tuvastada peamine uurimuse sisu kiirelt ja täpselt, et hinnata selle relevantsust teda huvitava informatsiooniga ning seda, kas uurimus on väärt põhjalikumat tutvust. Kokkuvõte on võrreldes resümeega lühem, sisaldades lühikokkuvõtet uurimuse igast peamisest lõigust. Kokkuvõte peab sisaldama järgmisi osasid: mis on uuringu eesmärgid (mida soovitakse saavutada) ja kuidas seda saavutatakse ehk meetodid. Seejärel tulemuste lühikokkuvõte ning peamised järeldused. Kokkuvõte ei sisalda endas kirjanduse ülevaadet, seega eristab see kokkuvõtet pikematest uurimisartiklitest. Kokkuvõte tuleb kirjutada minevikuvormis, see ei tohiks olla pikem kui 250 sõna. On olemas mitut liiki kokkuvõtteid: informatiivseid, indikatiivseid või deskriptiivseid kokkuvõtted.
Lühikokkuvõttes esitatakse väga lühidalt töös saavutatud tulemused ja antakse hinnang püstitatud eesmärkide saavutatusele. Kui uurimistööga tutvub asjasse pühendamata inimene, peab ta kokkuvõtet lugedes saama tööst piisava ülevaate. Just kokkuvõtet lugedes otsustatakse, kas antud töö lugemisele hakatakse aega kulutama või otsitakse selle asemele teisi materjale<ref>http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm</ref>.
Lühikokkuvõte – lühike kokkuvõte uurimistöö peamistest tulemustest (umbes 250 sõna, mõnel pool öeldakse, et alla 300 sõna, mõnel pool ligikaudu 100 sõna). Eriti peab kokkuvõte esile tooma uurimistöö peamised eesmärgid, tulemused ja järeldused. Soovitatakse välja tuua ka uurimistöö võtmeterminid (keywords). Kokkuvõte ei pea sisaldama metoodilisi detaile. Koopman (1997) lisab, et kokkuvõte peab sisaldama “müügi” elemente: miks peaks see töö kedagi huvitama? Millist probleemi püütakse lahendada? Kuidas seda probleemi püütakse lahendada? Millistele tulemustele jõuti? Mida see kõik annab?
Lühikokkuvõte – hoolikas ja täpne teadusartikli kokkuvõte, mille funktsiooniks on anda ülevaade artikli sisust nii, et lugeja saaks hinnata kas see on tervikuna väärt lugemist. Kokkuvõte sisaldab uurimuse eesmärgi sõnastuse, lühikese meetodi ja tulemuste kirjelduse ning tulemuste rakendamise kokkuvõtte. Kokkuvõte vormistatakse ühe lõiguna, pikkusega 100–200 sõna, peakirjastatud “kokkuvõte”. Kokkuvõtte lühidusest, informatsiooni tihedusest ja siiski piisavast ülevaatlikkusest tingituna peab iga sõna ja lause olema hästi läbi kaalutud ja tähenduslik. Kõik kokkuvõttes sisalduv peab olema kajastatud artikli põhitekstis.
Kokkuvõte – pikema uurimistöö kontsentreeritud versioon, kus antakse ülevaade põhilistest väidetest ja kirjeldatakse uurimuse sisu. Kokkuvõttes ei esitata uut informatsiooni uurimisvaldkonna kohta. Tüüpiliselt kasutatakse uurimistööde, artiklite, teadusaruannete puhul kahte tüüpi kokkuvõtet: kirjeldav ja informatiivne. 1) Kirjeldav kokkuvõte annab ülevaate millist informatsiooni uurimus sisaldab, millised olid eesmärgid ja metoodika, kuid ei esita uurimistulemusi, järeldusi. Seda tüüpi kokkuvõte on väga lühike, tavaliselt alla 100 sõna. 2) Informatiivne kokkuvõte annab ülevaate uurimistöö eesmärkidest, põhilistest punktidest, metoodikast, esitatakse uurimistulemused, järeldused ja tegevussuunad. Kokkuvõtte pikkus on tavaliselt 10% või vähem originaaltöö mahust. Kokkuvõtet võib vaadata kui lühiversiooni teadustekstist, mis annab kerge ülevaate kõigist teksti osadest: sissejuhatusest, materjalist ja meetoditest, tulemustest ning arutelust. Kokkuvõtteid loetakse kõige enam, kuna nende põhjal otsustakse, kas artiklit lugeda või mitte, sh on kirjutusviis ja informatiivsus väga olulised. Kokkuvõtte pikkuseks soovitatakse 1 ptk e. 100–250 sõna. Kokkuvõte võib koosneda ka lihtsalt probleemi tutvustusest, meetoditest probleemi lahendamiseks, põhitulemustest ja järeldustest.
 
===Teesid===
[[Teesid]] (inglise keeles ''abstracts'', saksa keeles ''Thesenpapier'') on kuulajatele väljajagatav referaati toetav võimalikult lühike materjal (tavaliselt märksõnade formuleerimine), milles on täpselt kokku võetud ettekande põhimõtted (protokoll, mis hiljem aitab mõtteid taastoota). Teesipaber annab referaadi liigenduse ja sisaldab olulisi fakte refereeritava teema kohta, provokatiivseid teese või küsimusi, definitsioone, tsitaate või edasijuhtivat kirjandust. Kuna teesipaberi eesmärk on ärgitada kriitilist diskussiooni, soovitatakse selles esitada avatud küsimusi.
Teesid on sarnane vorm konverentsi toimetistega, mis sisaldab originaalinformatsiooni uurimistöö kohta kuid ei ole primaarne publikatsioon. Sageli keskmise pikkusega paragrahvi pikkune tekst.
Tees – on tõestatav väide, otsustus, mida töö autor tahab tõestada, kaitsta või ümber lükata. Teesides tuuakse välja peamised põhiseisukohad, mida esineja oma ettekandes täpsustab ja selgitab. Konverentsiteesid võivad olla üheks lühipublikatsiooni vormiks.
Tees – loogiline juhtmõte, tõestatav väide (TEA võõrsõnastik). Teesid kirjutatakse konverentsiettekande, teadusartikli esitlemiseks.
Teesid esitatakse tavaliselt lõpetatud uurimistöö kohta. Teesides, nii nagu ka kokkuvõttes, peaks olema lühidalt esile toodud uurimistöö peamine idee, eesmärgid, tulemused. Teeside koostamisel tuleb arvesse võtta, kellele ja mis otstarbeks need esitatakse. Teeside pikkus on üldjuhul 150–250 sõna. Teesid hõlbustavad kogu teadusartikli või ettekande lugemist ja võimaldavad paremini mõista ja meelde jätta peamist. Teese võib liigitada: descriptive & informative abstracts.
Teesid – esitatakse harilikult konverentsidele, eesmärgiks anda lühiülivaade konverentsiettekandest. Alati ei anna ülevaadet ettekandest tervikuna vaid piirdub konteksti avamise ning uurimusküsimuste püstitamisega.
Teesid – tavaliselt kas siis 100–200 sõna või ühe A4 pikkune ettekande kokkuvõte. Üldjuhul ei ole see hinnangut andev ega isiklikku arvamust sisaldav. Teesid peavad andma lugejale piisava informatsiooni ettekandes käsitletavast: ettekande eesmärk, ülevaade sisust, kokkuvõttev empiiriliste tulemuste või esitletava idee/skeemi/mudeli vm formuleering.
 
===Laiendatud teesid===
[[Laiendatud teesid]] ehk sünopsis (inglise keeles ''extended abstracts'') on teadustekst, mille kaudu on teadustöö ideed ja tähtsust võimalik hinnata vähem kui tunniga (enamasti piiratud 4–6 lk). Sisaldab ka muid osi kui kokkuvõte – sisaldab viidatud kirjandust, võrdlust seotud töödega, ka muid tulemusi ja detaile.
 
Laiendatud teesid ehk sünopsis on kokkuvõte peamiselt konverentsidel esitatavatest teaduslikest uurimistöödest ning sagedast kasutust leidnud viimasel ajal konverentsidel esitatud ettekannete materjali publitseerimiseks. Laiendatud teesid on avaram versioon teesidest kuid tavaliselt puudub selles detailsem informatsioon uurimuse või katsete andmestiku kohta. Seepärast ei saa seda nimetada ka teadusartikliks, kuigi informatiivsuse ja sisu mahu poolest on need teadusliku artikliga võrreldavad. Detailse informatsiooni puudumine katsete või uurimuse kohta on peamine põhjus, miks laiendatud teese ei saa käsitleda primaarse teadusliku artiklina.
176. rida:
 
===Memorandum===
[[Memorandum]] ehk memo on teadustekst, mis koostatakse kahel eesmärgil: (a) kas informeerida lugejat muutustest või (b) veenda lugejat sooritama teatud tegevusi. Efektiivne suhtlusviis organisatsiooni kontekstis. Korrektne ja efektiivne memo koosneb järgmistest osadest: Pealdis (Heading), kus on ära toodud kellelt kellele sõnum on mõeldud, kuupäev ja teema; Sissejuhatus (Opening), mis sisaldab memo eesmärki, konteksti, probleemi või spetsiifilist ülesannet; Resümee (Summary), juhul kui memo on pikem kui 1 lk ning sisaldab peamisi soovitusi, milleni memos jõuti; Arutelu (Discussion), mis sisaldab detaile ja aspekte üldidee toetuseks; Lõpetus (Closing), kus tuuakse välja edasine tegevus või aruteluvõimalus antud teemal.
Memorandum – memo (kõnekeeles) on kas kirjalik meeldetuletus või diplomaatiline märgukiri, mis seletab probleemi üksikasjaliselt faktilisest või juriidilisest seisukohast. Memo on informatiivne dokument, mis fikseerib ja kajastab protokollimist mittevajavate toimingute (koosolekud, kohtumised, otsused, kokkulepped) käiku. Memo efektiivsus seisneb tema selguses, lihtsuses ja objektiivsuses. Memo vorm ja keelekasutus on kirja vormist formaalsem ja selle põhinõue on selge visuaalne stiil: teksti lõikudeks jaotamine, vahepealkirjad, vajadusel teksti osade esiletõstmine. Memole ei lisata detailset informatsiooni lisadokumentidena, kuid vajadusel viidatakse sellele ja/või allikale. Lühikeses sissejuhatuses (1–2 lauset) tuuakse välja memo kirjutamise eesmärk ja omavahel loogiliselt seotud tekstis edastatakse ainult olulist (kõige tähtsam kõige enne), alles siis detailid ja toetavad märkused. Ei kasutata stenogrammi stiili. Kuna memo vahendab informatsiooni läbi faktide, ei esitata memos isiklikke hinnanguid, arvamusi ja üldistusi.
Memo kasutatakse palvete või teadete edastamiseks ning teadustööde kohta käiva info edastamiseks. Memod mis esitavad palveid või edastavad teateid on lühikesed ning sissejuhatuseta. Laused on lühikesed ning tekstilõigus mitte rohkem kui seitse rida. Memo peab ära mahtuma ühele leheküljele. Juhul kui memo kasutatakse pikema töö või raporti kohta käiva info edastamiseks ning memo ise on pikem (1–2 lehekülge), on ka vastavalt tekstilõigud ning laused pikemad. Reeglina saadetakse koopia memost kõigile, kelle nimi käsitletakse tekstis.
Memo – on lühidalt “märkus meelespidamiseks” ehk märkmed, mis aitavad mälu värskendada ja/ või hoida. (Terminoloogiline nimetus memo on rahvusvaheliselt laialt levinud dokumendiliigi nimetusena kasutusel ka eesti keelses asjaajamiskeskkonnas). Memo lihtsustab teabevahetust ning informeerib neid, kes peaksid informeeritud olema, sellest, mida nad peaksid teada saama. Memo efektiivsus nii kirjutajale kui lugejale seisneb tema selguses ja lihtsuses. Põhinõue memo vormistamisel on selge visuaalne stiil: teksti lõikudeks jaotamine, vahepealkirjad ning vajadusel teksti osade esiletõstmine hõlbustavad (kiir) lugemist ning aitavad struktureerida nii teksti vormi ja sisu kui ka kirjutaja mõtteid. Memo sisu koosneb sissejuhatusest- memo kirjutamise eesmärk, analüüsist- objektiivne kirjeldus, mida tutvustatakse, millest räägitakse. Otsitakse välja olulisemad teemad ja seotakse nad omavahel loogiliselt. Põhimõte: tähtsad punktid enne ning siis järgnevad detailid, toetavad märkused. Memo lõpeb kokkuvõttega: tulemused, järeldused, võimalused edasiseks arenguks ja ka näiteks koostööks (projekti taotlus). Keeleliselt peab tekst olema formaalne, selge, objektiivne, ilma isiklike hinnangute, arvamuste ja üldistusteta.
Memo on lühike tekst, eriti kui see on kirjutatud nõude esitamiseks või informeerimiseks. Peamise juurde minnakse juba esimeses lõigus, esimeses lauses, kui võimalik. Laused ja lõigud on lühikesed, lõikude vahel tühi rida. Laused peaksid sisaldama vähem kui 20 sõna. Kui võimalik, ei ole memo üle ühe lehekülje pikk. Mõnikord kasutatakse memosid lühiaruannete koostamisel (2 või enam lehekülge). Kasutatakse illustratsioone, lisasid<ref>http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm</ref>.
Memosid kasutatakse mingi teadaande või aruande esitamiseks. Memo on kiiresti loetav, sisu avatakse lühidalt ja konkreetselt. Mõnikord kasutatakse memosid lühiaruannete esitamiseks, sel juhul võib neil olla etteantud formaat. Memot kasutavad teadlased enamasti teate või palve esitamiseks; memo on tavaliselt lühike ja peaks selgelt andma edasi sõnumi, mida memo esitaja soovib; memos kasutatakse lühemaid lauseid, memo kogupikkus võiks olla 1 lk; vahel esitatakse teadusaruanne lühidalt memo vormis (sel juhul memo pikkus 2–3 lk).
 
===Taotlus===
[[Taotlus]] ehk uurimisetöö esildis (inglise keeles ''research proposal'') on teadustekst, milles näidatakse, kuidas hakatakse uurimisprobleemi lahendama, tuuakse kokkuvõtvalt välja selle strateegia. Uurimisesildise liike on palju, nad erinevad oma nii pikkuselt kui ka sisult, mis võivad olla nii spetsiifilised kui ka lihtsalt väljendavad teatud teavet inimestele, kes on selles valdkonnas ebateadlikud. Võivad olla individuaalsed ja kollektiivsed.
Taotlus – teaduslikult põhjendatud väljapakutud soovitus plaani või skeemi vormis. Taotlus on probleemi lahendamise plaan. Oma uurimustöö teemat põhjendades tuleb vastata küsimustele: Mida sa soovid oma uurimusest õppida? Millised küsimused sa esitad? Miks see uurimus nii tähtis on? Kontseptuaalne ja teoreetiline põhjendus, miks on vaja seda teemat uurida. Mille poolest erineb planeeritav uurimustöö olemasolevatest analoogidest?
Taotlus – probleemi lahendamiseks koostatud plaan. Taotlusi kirjutatakse juhtkonnale või rahastajatele, teadusorganisatsioonidele. Juhtkond hindab taotlust sellest aspektist, kas probleemi lahendamine on optimaalse eelarvega. Teadusorganisatsioonid hindavad taotlusi sellest aspektist, kas probleemi lahendus on tehniliselt teostatav.
Taotlus – teadusliku probleemi lahendamise plaan; taotlus võib olla esitatud palve vormis; teatud juhtudel korraldatakse taotluste vastuvõtmiseks konkurss, kuid teadlased võivad ka ise püstitada lahendamist vajava probleemi ning vastava plaani probleemi lahendamiseks taotluse vormis; taotluse puhul on oluline hea idee esitus ja teemakohane diskussioon.
Taotluse eesmärgiks on üldjuhul raha saamine uurimistöö toetuseks, lisaks teaduslike aspektide esiletoomisele on oluliseks töö “müügi” aspekt. Taotlusega tutvuvad teadlased, kuid selles peab sisalduma ka informatsiooni, mis on omane müügikampaaniale (campaigning), st – mida kavatsetakse uurimistöö tulemusel teha. Taotlus peab olema kirjutatud selgelt ja löövalt, rõhutades uurimistöö fundamentaalset tähtsust, samuti enda võimekust uurimistöö teostamisel, uurimistöö uudsust, aktuaalsust, tulemuste tähtsust jne. Taotluse elemendid peaksid olema: tiitelleht (mida kavatsetakse teha), kokkuvõte (peamised eesmärgid ja teed nende saavutamiseks), uurimistöö tutvustus, eesmärkide ja ülesannete selge esiletoomine, taust ja eeldatavad tulemused, uurimismeetodid, uurimistöö tähtsus, allikad, millele tuginetakse. Enne taotluse kirjutamist on soovitav tutvuda teiste taotlustega.
Taotlus – uurimuseprojektuurimisprojekt, mille esitatakse harilikult rahastamise saamiseks. Taotluses on oluline välja tuua peamised uurimusküsimused, näidates ära, milline on antud valdkonnas hetkeseis, milliseid uurimusi on tehtud ning millist teavet oleks juurde vaja. Taotlus peab sisaldama andma ka ülevaate teooriatest, mida kavatsetakse võtta lähtekohtadeks, samuti kirjeldama täpselt meetodeid, mida kavatsetakse kasutada ja esitama ajakava, kuidas tööd on planeeritud. Taotluses peaks olema lõik ka selle kohta, milline oleks uurimuse praktiline tähtsus ja milline tema panus teaduse arengusse.
Taotlus – uurimistöö finantseerimise või institutsionaalse ülevaatamise ja kinnitamise jaoks teostatud protokoll. Sageli on selleks otstarbeks valmis kindla struktuuriga formularid. Muul juhtudel on taotluse sisu elementideks: esimene osa – pealkiri, kokkuvõte, probleem(id), eesmärk, uurimusküsimused, kirjanduse ülevaade; teine osa – uurimusmeetodid – töö ülesehitus, uuritavad, vahendid; kolmas osa – uurimistöö analüüsimeetodid; neljas osa – uurimuse eetilised küsimused, eelarve, tööplaan.
Taotlus – raha taotlemine teadustöö toetamiseks. Taotluse formaat oleneb selle eesmärgist ja/või seda esitava institutsiooni iseloomust. Taotluse peamised komponendid on üldjuhul alati samalaadsed: uurimistöö teema/pealkiri; teesid või lühike kokkuvõte (ca 200 sõna); uurimistöö sisu tutvustav osa; probleemi püstitus; ülevaade sarnastest uurimistöödest ja vastavast kirjandusest (bibliograafia); uurimistöö kirjeldus; kasutatavad ressursid (töövahendid, raamatukogu ressursid jms); uurimistööga seotud isikute kvalifikatsioon ja nende osast/rollist nimetet töös; eelarve; eeldatavad tulemused taotlusele saabuva positiivse vastuse korral.
 
===Konverentsiettekanne===
[[Konverentsiettekanne]] ehk [[referaat]] (inglise keeles ''conference paper'') on teadustekst, mis esitab teadustöö lühikokkuvõtte ning mis vormistatakse ettekandeks kirjalikult. Esitatakse vaid nii palju andmeid ja informatsiooni, kui palju on vaja argumentide illustreerimiseks ja teema mõistmiseks. Olulisi mõttekäike valgustatakse erinevatest perspektiividest ja reeglina tutvustatakse oma argumentide struktuuri (nn ettekande punane niit): probleemide formuleerimine, arutlemine ja infokogu (input), vastus (output). Argumendid esitatakse selgelt ja transparentselt ning nii, et on eristatav, millal ettekannet või referaadi lõiku sisse juhatatakse, ettekande erinevaid faase vahetatakse, kokkuvõtet tehakse. Ettekande ajal töötatakse märksõnadega, räägitakse vabalt. Lõigud, komad ja punktid annavad võimaluse teha pausi, mida ka kuulajad ootavad. Referaadi-ettekande kestuseks on tavaliselt maksimaalselt 30 min. Ettekannet soovitatakse toetada visuaalsete vahenditega (nt lüümikud, teeside paber) ja illustreerida stendiettekande, multimeedia, audiovisuaalsete jm vahenditega.
Konverentsiettekandega antakse lühidalt edasi teadustöö vahe- või lõpptulemused. Konverentsiettekanded avaldatakse tavaliselt kas raamatu või ajakirja vormis osana kongressi või töötoa toimetisena. Erineb teadulikustteaduslikust artiklist selle poolest, et selles ei esitata uurimisandmestikku täielikul kujul, seega ei kvalifitseeru konverentsiettekanne esmase publikatsioonina.
Konverentsiettekanne – on konkreetse teadusliku probleemi või selgelt piiritletud teema suuline käsitlus, mille sisust arusaamist toetavad visuaalsed abivahendid. Suulise ettekande eripäraks on publikut üllatav originaalne sissejuhatus (näiteks tuntud inimese tsitaat, aktuaalne kontekstilähedane sündmus jne) või hoopis neutraalne, mille käigus tehakse teatavaks ettekande teema ja struktuur. Slaidide koostamine on ettekannete puhul hästi oluline. Slaidide vaatamisel katkestavad kuulajad silmkontakti sinu kui ettekandjaga ja hakkavad jälgima slaidi seinal. Kindlasti peavad slaidid olema nähtavad kõigile. Tähe suurus 18 kuni 2818–28 punkti. Kõige paremini on projitseeritav Arial Bold. Kasutada meeldivat värvikombinatsiooni, mida silmadel on hea jälgida.
Ettekanne on mingit probleemi teaduslikult käsitlev kirjutis, mis kantakse suuliselt ette konverentsil ning tavaliselt avaldatakse konverentsi kogumikus. Struktuurile ja mahule esitatakse kindlad nõuded. Suuline ettekanne peab mahtuma etteantud ajapiiridesse. Ettekande tekst peab vastama kogumiku koostajate nõuetele selle mahule ja struktuurile. Konverentsiettekanded retsenseeritakse. Struktuurielemendid: teema, sissejuhatus, uuringu metoodika, tulemused ja järeldused ning kokkuvõte. Ettekande tekst sisaldab ka viiteid kasutatud allikatele ja bibliograafiat<ref>http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm</ref>.
Konverentsiettekanne – suuline ettekanne peaks andma võimalikult lühikese aja jooksul võimalikult täpse ülevaate esitatud teemast. Harilikult ei esitata kõiki uurimistulemusi vai keskendutakse ühele kindlale teemale. Kirjalik ettekanne vastab struktuurilt teadusartiklile, kuid on selle mittetäielik, poolvalminud variant. Konverentsi ettekannete puhul on enam aktsepteeritud veel lõpuni välja arendamata ideed. Konverentsidel esitatakse oma algstaadiumis kirjutisi sageli selleks, et neid teistelt tulevate kommentaaride abil paremaks muuta.
204. rida:
===Posterettekanne===
[[Posterettekanne]] (inglise keeles ''poster'') on teadustekst, mille eesmärk on demonstreerida tehtud tööd läbikäidavates ruumides (näiteks koridoris). Juhul kui posterettekanne on üles seatud konverentsil, seisab ettekandja oma tööde kõrval ning võimaldab kohest diskussiooni möödakäijatega. Posterettekanne on mõeldud seisvatele (kõndivatele) huvilistega. Viimane seab konkreetsed tehnilised ja vormilised nõuded (erinedes seega suuresti ettekannetest, mis on mõeldud istuvale publikule). Olulisel kohal on saada publiku esmane tähelepanu kuna avatud ruumis (näiteks koridoris) on segajaid palju. Esmase tähelepanu saavutamiseks pööratakse suurt rõhku töö pealkirja esile toomisele, toetades seda erinevate selgete piltide või joonistega. Teiseks, selgelt tuleb välja tuua töö eesmärk ning tulemused (järeldused). Sageli antakse tõsisematele huvilistele võimalus lugeda töö kohta põhjalikumalt. Seega tuleb erinevad tekstilised osad (töö struktuur) välja tuua selgelt ning varustada suurte pealkirjadega.
Posterettekanne – ehk stendiettekanne on konverentsiettekande üks vorm, mille abil presenteeritakse oma tööd. Posterettekande vorm peab tõmbama tähelepanu ning samas andma kohese orientatsiooni, millest on jutt. Lugeja esmane kokkupuude tekstiga on visuaalne. Seepärast on oluline teksti välispilt: tekst peab olema väga hästi liigendatud lõikudeks, ilma keeruliste graafiliste kujundite ning liigsete detailidena. Oluline on ka pealkirjade ja alapealkirjade kujundus. Posterettekanne võimaldab kindlasti arendada diskussiooni. Posterettekande alguses defineeritakse probleem ja töö motivatsioon ning seejärel eesmärgid, järeldused, lõppsõna.
Poster on suureformaadiline paber, sageli piltidega, mõeldud mingi teema avamiseks. Poster on spetsiaalne ettekande vorm, mis ei tähenda lihtsalt ajakirja lehekülgede kleepimist seinale. Enamasti seisavad ettekandjad posteri kõrval ja saavad soovijatega üks-ühele suhelda. TeistelMuudel juhtudel on posterid seinale pandud ning soovijad saavad nendega seal tutvuda. Osa huvilisi loeb läbi üksnes töö motiivi, põhjendused ja uurimuse tulemused. Teised, kes antud teema vastu rohkem huvi tunnevad, soovivad kogu posteri algusest lõpuni läbi lugeda. Posterit kavandades peab mõtlema mõlemale võimalusele. Poster peaks koosnema üksikutest suurematest blokkidest, kuid kasutatavad laused ei tohi väga pikad olla.
Poster on esitlemise vahend. Kui poster on korrektselt koostatud, ei ole see pelgalt tahvlile kinnitatud ajakirjaleheküljed. Rõhutatakse visuaalset külge. Teadusliku posteri eesmärk on esitleda tööd auditooriumile, kes liigub ringi teel konverentsisaali. Posterid võidakse välja panna näitusena. Konverentsil seisab esitleja sageli oma posteri juures, mis võimaldab möödujatel alustada diskussiooni. Koridoriseintel ülespandud posterite juures koostajad ei seisa. Postereis esitletakse mitte istuvale, vaid seisvale auditooriumile, sageli on teisi möödujaid ja taustamüra. Sellises situatsioonis ei suudeta keskenduda pikemaks ajaks ja väikeses kirjas tekstide lugemisele.
Milline on efektiivne poster? Efektiivne poster köidab möödujate tähelepanu, väljendab juba esmapilgul seda, milles töö seisneb. Sageli äratab tähelepanu köitevpealkiri ja atraktiivsed kujundid. Paljud loevad esmalt töö probleemi, eesmärke ja tulemusi. Need, kel sügavam huvi probleemi sisu osas, püüavad lugeda posterit algusest lõpuni. Selliselt erinev lähenemine esitab nõude, et posteri kindlad osad oleksid kergesti leitavad. Kui lugeja tahab näha järeldusi, peab ta need vaevata leidma. Iga üksik sektsioon posteril peab olema kergesti ja kiiresti loetav. See ei tohi sisaldada mahukaid tekstiblokke. Samuti ei või see sisaldada pikki lauseid (http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm).
259. rida:
*Research. http://www.columbia.edu/cu/biology/ug/research/paper.html
*Research report. http://ericae.net/pare/getvn.asp?v=6&n=13
*Scientific writing. http://149.170.199.144/resdesgn/writing.htm
*Silber, C. A. (2001). Some general advice on academic essay-writing. http://www.utoronto.ca/writing/essay.html
*SIRCh: Science writing aids. http://www.indiana.edu/%7Echeminfo/ca_swa.html
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Teadustekst"