Taimepatogeenid: erinevus redaktsioonide vahel

On olemas palju seeneliike, kes varustavad end [[toitaine| toitainetega]], kasvades surnud või elaval [[orgaaniline aine| orgaanilisel ainel]]. Orgaaniline aine lõhustatakse rakuväliselt, mis tähendab, et nad eritavad [[ensüüm]]e toitekeskondatoitekeskkonda ja seejärel absorbeerivad lõhustatud ained.<ref name="Buczacki1">Buczacki, Stefan; Harris, Keith 2010:“Taimekahjurite ja -haiguste käsiraamat“. Kirjastus Varrak, Tallinn. Lk 267-269.</ref>

Parasiitseente mõju taimedele väljendub erinevalt, alates nõrgast nakatumisest kuni krooniliste ja ägedate haigusteni, mida nad tekitavad väga erinevatel viisidel. Nad võivad olla paiksed, tekitades kindlapiirilise kahjustuse, nagu [[lehelaiktõbi| lehelaiktõved]], või süsteemsed, levides nakatunud taime kõigi kudede kaudu, mis võib avalduda taime moondumises, mädanemises või teistsugustes kahjustustes. Täisparasiitidel on võime ammutada toitaineid peremeestaime rakkudest taimi hävitamata. Kui rakk häviks, ei saaks ka vastav täisparasiit elada. Poolparasiidid on palju hävitavama toimega ja kasvavad peremeestaime rakkude sisse ning vahele, tekitades oma ensüümide, toksiinide või kasvuregulaatorite tegevusega ulatuslikku kahju.

Enamik [[bakter]]iliike, mis on seotud taimedega, on [[saprotroof]]sed ehk surnud orgaanilise aine lagundajad ja ei tee taimele endale kuigi palju halba. Siiski on väike hulk baktereid (~100), mis on võimelised tekitama taimehaiguseid. Bakteriaalsed haigused on valdavad [[lähistroopika| subtroopilistes]] ja [[troopika| toopilistes]] piirkondades üle maailma.

Bakterhaigusi on raske tõrjuda, sest on vähe [[fungitsiid]]e või teisi kemikaale, mis mõjuvadmõjuksid just bakteritele. On ka üks pigem meditsiiniline kui aianduslik asjaolu: kui neid bakteritsiidseid kemikaale, mis on tuntud [[antibiootikum]]idena, on looduses taimehaiguste tõrjeks valimatult kasutatud, satuvad nad paratamatult kokku nende bakteriliikidega, kes võivad inimesi või loomi tõvestada. Nende korduv kokkupuude võib viia [[resistentsus| resistentsete]] bakteritüvede arenemisele, mille tulemusel antibiootikumid muutuvad meditsiinis kasutuks.<ref name="Buczacki1"/>

Selleks, et paljuneda taimes, on bakteritel välja kujunenud spetsiifilised [[patogeensusfaktor]]id, mis võimaldavad bakteril taime nakatada. Viis peamist patogeensusfaktorit bakterites on rakuseina lagundavad ensüümid, [[toksiin]]id, [[efektorvalk| efektorvalgud]], [[fütohormoon]]id ja [[eksopolüsahhariid]]id. <ref>Jackson RW 2009. Plant Pathogenic Bacteria: Genomics and Molecular Biology. Caister Academic Press.</ref>

Submikroskoopiliste taimehaigusi põhjustavate organismide hulgas on [[viirus]]ed kõige olulisemad. Viirus on parasiit, mis elatub peremehe rakuosiste arvelt. Viirus pääseb taimerakku putukate abil või vigastuse kaudu. Kuna viirus esineb üle kogu nakatatud taime, kandub viirus vegetatiivselt paljundatavate taimede põlvkonnast põlvkonda ja on põhjuseks, miks need kultuurid on viirushaigustele nii vastuvõtlikud. Viirus on võimeline püsima peremeestaimes [[latentsus| latentsena]] ehk varjatuna, sel juhul haigussümptomeid ei esine, kuid võivad ilmneda [[pookima| pookimise]] tagajärjel.<ref name="Buczacki2">Buczacki, Stefan; Harris, Keith 2010:“Taimekahjurite ja -haiguste käsiraamat“. Kirjastus Varrak, Tallinn. Lk 436-440.</ref>

Viirused põhjustavad palju erinevaid sümptomeid ning mitmed neist on sarnased seente ja bakterite tekitatutega: [[vähkkasvaja|vähk]], [[kääbususs]], lehtede varisemine, närbumine, nõialuudsus jt.

Sümptomid ei tarvitse ilmneda kogu taimel, vaid võivad esineda osal taimest ja osal täielikult puududa, eriti kuuma ilma korral. Viirussümptomite avaldumiseks on üldiselt parim jahe ilm, kuid sügisel on viiruste põhjustatud sümptomite vaatlus lehtedel üldise värvimuutuse ja [[nekroos]]i tõttu keeruline.<ref name="Buczacki2" />

Üheks viirustest vabanemise meetodiks on viirusinfektsiooni eemaldamine nakatunud rakust. Enamasti saavutatakse see haigestunud taimede [[kuumtöötlemine| kuumtöötlemisega]]. Selliselt töödeldud taimedelt on võimalik edasine viirusvabade istikute paljundamine. Mõni Inglismaa katsejaam on taimede kuumtöötlemisega suurt edu saavutanud õuna-, pirni-, ploomi-, vaarika- ja kirsipuu pookealuste ja pistokstega.

Nematoodid on probleemiks [[troopika| troopilistes]] ja [[lähistroopika| subtroopilistes]] piirkondades, kus nad nakatavad vilja.