Jaan Soots: erinevus redaktsioonide vahel

| Sünnikoht = [[ValgamaaHelme vald (Helme kihelkond)|Helme vald]] [[Viljandimaa]]

20. juulil 1915. aastal komandeeriti vanemadjutandiks (küll kohusetäitjana) 41. jalaväediiviisi staapi. Sama aasta 15. novembrist kuni 22. novembrini komandeeriti ta 7. armee kindral-kortermeistri korraldusel salaülesande täitmiseks Sevastoopolisse Musta Meremere laevastiku lipukapteni käsutusse. Toimetas allveelaevaga vaatlusi Bulgaaria rannikul dessandiks sobiva koha leidmiseks.

1917. aasta sügisest osales aktiivselt 1. Eesti Diivisi loomisel, oli alates 2.detsembrist 1917.aastal (15.12) selle staabiülem ja kuni Johan Laidoneri saabumiseni ka diisvisiülemadiivisiülema kohusetäitja. {{kas|3. aprillil 1918.aastal (16.04)}} omistatud põrandaaluse Eesti valitsuse poolt polkovniku auaste.

11. novembrist 1918.aastal nimetatud Sõjaministri ajutiseks asetäitjaks (ei jõudnud sellesse ametisse arvatavasti seoses haigusega).

24. detsembrist 1918.aastast nimetatud Operatiivstaabi ülemaks. Seoses sõjavägede kõrgema juhtimise reorganiseerimisega nimetatud 24.jaanuar jaanuaril 1919.aastal uue struktuuri – Ülemjuhatja Staap – ülemaks. 17. septembril 1919.aastal omistatud kindralmajori aukraad.

15. oktoobril 1919.aastal määratud sõjaministri päevakäsuga (nr.65 §1-1919) Sõjanõukogu liikmeks.

6. novembril 1919.aastal määratud Vabadussõja mälestusmärkide kavade läbivaatamise ja auhinna määramise komisjoni liikmeks. 6. detsembrist 1919.aastast kuni 3. veebruarini 1920.aastal osales Nõukogude Venemaaga Tartus peetud rahuläbirääkimiste Eesti poolse delegatsiooni töös täisõigusliku liikmena.

23. veebruaril 1920. aastal annetati Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest Vabaduse Risti I liigi 1. järk. 20. märtsil 1920.aastal vabastatud seoses Ülemjuhataja institutsiooni kaotamisega Ülemjuhataja Staabi ülema kohalt. 27. märtsil 1920.aastal arvatud sõjaväe tegevkooseisust välja ning 4. jaanuaril 1921.aastal, seoses [[I Riigikogu]] liikmeks valimisega (I Riigikogu koosseis tuli kokku 20.detsembril 1920.aastal), loetud reservis olevaks. Osutus valituks viide esimesse Riigikogu koosseisu Põllumeestekogu nimekirjades.

Riigikogu 25. jaanuari 1921.aasta otsusel nimetati Jaan Soots valistusjuhi riigivanem Kontstantin Pätsi ettepanekul Eesti Vabariigi sõjaministriks, 2. augusti 1923.aastal astus Riigikogus toimunud hääletuse tulemusena (langes Juhan Kuke juhitud valitsus) sõjaministri kohalt tagasi. 16. detsembril 1924.aastal nimetatud Laidoneri ettepanekul uuesti Riigikogu poolt Eesti Vabariigi sõjaministriks ning püsis sellessellel ametikohasametikohal kuni 4. märtsini 1927.aastal (seoses Jaan Teemanti valitsuse tagasiastumisega). Sõjaminstriks oleku esimesse perioodi (1921-1923.aastatel) jäi ka Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuse loomisega tegelemine tagamaks selle käivitumise 1923. aastal.

1934. aasta aprillist sai Jaan Sootsist [[Tallinna linnapea]] ning ta oli 1938. aasta maist kuni 1939. aasta detsembrini Tallinna ülemlinnapea.

1937. aastal osutus Jaan Soots Põllumeeste erakonna liikmena valituks ka Rahvuskogusse[[Rahvuskogu]]sse ning 1938.aastal ka VI[[I Riigikogusse, olles sealses kahekojalises süsteemis Riiginõukogus kuni 1940.aastaniRiigivolikogu]]sse.

Oli kuni vahistamise hetkeni ääretult aktiivne ühiskondlikus töös: Vabadussõja Ajaloo Komitee esimene esimees aastast 1926. Alates loomisest s.o. 1933.aastast, kuulus Reservohvitseride Kesksektsiooni (nimetatud tänapäeval mõnikord ka Tagavaraohvitseride Kesksektsiooniks); [[Eesti Maakrediit SeltsiMaakrediitselts]]i järelvalve nõukogu esimees aastatel 1931- 1934; kuulus [[Põllutöökoda|Põllutöökotta]] alates selle loomisest 1932.aastast aastal ning oli selle teine esimees 5. aprillist 1932 kuni 3. juulini 1936.aastal. Oli Vabadusristi Vendade Viljandi osakonna esimees ning kuulus ka vabariiklikusse Keskjuhatusse (oli selle esimees alates 1935.aastast); kuulus ka [[Ühistegevuskoda|Ühistegevuskoja]] nõukokku (esimees alates 1937.aastast) ning osales Nimede Eestistamise Liidu töös. Kodumaakonnas Viljandimaal osales mainitule lisaks veel Kaitseliidu Sakala Maleva juhatuse töös ja oli Mulkide Selts Tallinnas esimees alates 1934. aastast. 1940. aasta märtsis valiti Helme vallavolikogu poolt [[Helme vald (1939)|Helme valla]] aukodanikuks. Isiklike hobidena olgu ära märgitud Jaan Sootsi huvi bibliofiilina haruldlaste raamatute ning numismaatikuna Venemaal (alates XV sajandist) ja Balti riikides vermitud müntide vastu. Münte olevat Sootsi kogus olnud pea 1500 ühikut, milledest 300 löödud Baltimaades. Lisaks kõigele eelnevale oli Soots ka produktiivne publitsist, enamus tema töödest on leitavad siinsest „Kasutatud allikate ja kirjanduse” nimistust.

Jaan Soots vahistati NKVD poolt 1940. aasta 20. septembril Tallinnas Kreutzwaldi tänaval asunud linnakorteris (aadress hetkel Kreutzwaldi 11). 1941. aastal, peale pikaajalist ülekuulamisprotsessi Tallinnas, veeti Venemaale kus ta 1942. aasta 6. veebruaril hukkus Ussolje laagris.