Redaktsioon: 10. märts 2013, kell 07:33 redigeeri Addbot (arutelu \| kaastöö) 47 247 muudatust P Bot: Migrating 32 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q207478 (translate me) ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 9. aprill 2014, kell 16:19 redigeeri eemalda Katrinqk (arutelu \| kaastöö) 14 muudatust Resümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: [[Pilt:Alfred Binet.jpg\|thumb\|right\|Alfred Binet]] '''Alfred Binet''' ([[11. juuli]] [[1857]] – [[18. oktoober]] [[1911]]) oli [[prantsusmaa\|prantsuse]] [[psühholoog]], [[Binet'-Simoni test]]i kaasautor. Tema esialgne eesmärk oli tuvastada õpilasi, kes vajavad abikooli õppekavaga. Koos oma töökaaslase [[Théodore Simon]]’iga avaldas Binet intelligentsusskaala parandusi aastatel 1908-1911. Viimane ilmus vahetult enne tema surma. === Varased eluaastad === Binet sündis Alfredo Binetti nime all Nizzas, mis toona oli osa Sardiinia Kuningriigist. Ta oli ainus arstist isa ja artistist ema laps. Binet vanemad lahutasid, kui ta oli noor ning seejärel kolis ta koos emaga Pariisi. Ta astus juurakooli, kus omandas kraadi 1878. aastal. Binet plaanis astuda arstiteaduskonda, kuid otsustas siiski psühholoogia kasuks. Lugedes Ilona Gheorghieshi, Symeon Vouterose ja John Stuart Milli raamatuid, sai Binet’st iseõppinud psühholoog. Introvertse ja üksiku inimesena sobis see temale. === Haridus ja varajane karjäär === Binet õppis Pariisis juurat ning omandas kraadi 1878. aastal. Ta õppis ka loodusteadusi Sorbonne’is. Tema esimene töökoht oli uurijana neuroloogiakliinikus, Salpêtrière Haiglas, aastatel 1883-1889. Pärast juurakraadi omandamist aastal 1878, asus Binet õppima loodusteadusi Sorbonne’is. Olles mitte huvitatud formaalsest haridusest, hakkas ta end ise harima lugedes psühholoogiaalaseid tekste Pariisi rahvusraamatukogus. Peagi hakkas teda huvitama John Stuart Mill’i ideed, kes uskus, et intelligentsuse operatsioonid on seletatavad assotsiatsiooni seaduste abil. Ehkki Binet mõistis hiljem Mill’i teooria puudujääke, jäid tema ideed Binet tööd mõjutama. 1883. aastal tutvus Binet Charles Fere’ga, kes tutvustas talle La Salpêtrière haigla juhatajat Jean-Martin Charcot’d. Charcot’st sai Binet’ mentor ja seejärel asus Binet’ tööle neuroloogialaboris. Binet’ ametiajal eksperimenteeris Charcot hüpnotismiga. Binet oli tugevalt mõjutatud selle auväärt mehe poolt ning avaldas neli artiklit tema tööst sel alal. Paraku ei pidanud Charcot’ järeldused vastu erialasele kriitikale ja Binet pidi avalikult tunnistama, et ta oli eksinud toetades oma õpetajat. Sellegipoolest oli Binet oma nime rahvusvaheliselt antud valdkonnas kinnitanud. Pärast hüpnoosiga seotuse tõttu professionaalse heakskiidu saamise ebaõnnestumist pöördus Binet uurima inimese arengut. Selleks andis tõuke Binet’ kahe tütre, Gerguerite ja Armande, sünd. Binet nimetas tütart Armande’t subjektivistiks ning Margueritet objektivistiks, töötas välja mõisted ''introspektsioon'' ja ''eksterospektsioon. ''21-aastase perooodi jooksul avaldas Binet rohkem kui 200 raamatut, artiklit ja ülevaadet eksperimentaal-, arengu-, hariduse-, sotsiaal- ja eristava psühholoogia valdkonnas (Siegler, 1992). Bergin’i ja Cizek’i (2001) arvates võis Binet töö mõjutada Jean Piaget’d, kes hiljem töötas Binet’ töökaaslase Théodore Simoniga 1920. aastal. Binet uurimistöö tütardega aitas tal välja töötada intelligentsuse ideed, eriti tähelepanu ulatuse ja mõjutatavuse olulisuse osas intellektuaalses arengus. Hoolimata laialdastest uurimisteemadest ja artiklitest on Binet tänapäeval tuntud oma panusest intelligentsuse uurimisel. Wolf (1973) postuleeris, et see tulenes Binet mitteseotusest suure ülikooliga. Kuna Binet ei olnud seotud ühegi formaalse uurimistööga, ei olnud tal professuuri üheski mainekas asutuses, kus tema uurimistöö edenemise eest oleksid hoolitsenud fondid ja üliõpilased (Siegler, 1992). Tema progressiivemad ideed ei omanud nii praktilist kasutusvõimalust nagu intelligentsusskaala pakkus. 1890. aastal Binet taandus ametist La Salpêtrière Haiglas. Seejärel töötas Binet Sorbonne’i Eksperimentaalpsühholoogia Laboris aastatel 1891-1894 ning alates 1894. aastast kuni surmani (1911) töötas ta seal juhatajana. Seal töötades kohtus Binet ka Théodore Simoniga, kes asus Binet juhendamise all doktoritööd kirjutama. See oli nende pika ja viljaka koostöö alguseks. Selle aja jooksul rajasid Binet ja Simon koos prantsuse psühholoogia väljaande ''L'Annee psychologique''. {{JÄRJESTA:Binet, Alfred}}

Alfred Binet: erinevus redaktsioonide vahel