Erinevus lehekülje "Mihhail Kutuzov" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (Robot: muudetud 42 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata)
 
{{keeletoimeta}}
[[File:Kutuzov1.jpg|thumb|Mihhail Kutuzov]]
[[Krahv]] '''Mihhail Illarionovitš Goleništšev-Kutuzov Smolenski''' ([[vene keel]]es ''Михаил Илларионович Голенищев-Кутузов Смоленский'') ( <small>5. [[vkj]]</small> [[16. september]] [[1745]] – [[28. aprill]] [[1813]]) oli Vene väejuht, [[kindralfeldmarssal]].
 
==Elulugu==
Mihhail Kutuzov asust 1759. aasta juulikuus õppima Suurtükiväe- ja insenerikooliInsenerikooli, mille lõpetas [[1. jaanuar]]il [[1761]] insener-[[praporštšik]]u auastmes ning suunati [[28. veebruar]]il 1761. aastal teenistusse Insenerikorpusesse.
 
== Seosed Eestimaaga ==
Mihhail Kutuzov määratioli [[1. märts]]ist [[1761]] kuni [[1762]]. aastani [[Eestimaa kindralkubernerkubermang|Eestimaa]] ja [[Peterburi kubermang]]u [[kindralkuberner]] [[hertsog]] [[Peter August Friedrich,|Peter August Friedrich Holstein-Becki hertsog]]i [[tiibadjutant|tiibadjutandiks]] ja [[kantselei]] juhatajaks.
 
[[21. august]]il [[1762]]. aastal määrati Kutuzov juba kapteni auastmes [[Aleksandr Suvorov]]i juhitava [[Astrahani jalaväepolk|Astrahani jalaväepolgu]] [[rood]]ukomandöriks.
 
[[1764]]. aastast teenis Venemaa vägedes [[Poola|Poolas]] ja osales sõjategevuses [[Rzeczpospolita]]ga.
 
[[1767]]. aaatalaastal määrati ta [[Senat|Senati]] seadusandluse ettevalmistamisega tegeleva Senati juriidilise alamkomisjoni juriidiliseks sekretäriks, kindralprokurör A.Vjazemski käsutusse ja 17. augustist 1767 Uueuue seadusandluse loomiskomisjoni.
 
== Sõjaväekarjäär==
Kutuzov osales uuesti sõjategevuses aastatel 1768–1774: [[1769]]. aastal toimunud sõjas sõjategevuses [[Rzeczpospolita]]gaRzeczpospolitaga, 1770. aastal määrati ta [[Pjotr Rumjantsev]]i armee juures ober[[kindralkortermeister|kindralkortermeistriks]] ja. [[Vene-Türgi sõdadessõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõdades]], õppis ta [[Aleksandr Suvorov]]ilt väejuhtimiskunsti ning ilmutas otsustavust [[Türgi]] kindluse [[Izmail]]i ründamisel [[1790]]. aastal. Esimeses Türgi sõjas sai Mihhail Kutuzov vigastuse, mille tulemusel ta kaotas parema silma.
 
Kutuzov oli ka edukas diplomaat, ta oli Venemaa saadik [[Osmani impeerium]]is, [[Konstantinoopol]]is.
 
20. augustil 1812. aastal määras [[Aleksander I]] Kutuzovi [[Barclay de Tolly]] asemel Napoleoni eest taganeva Vene armee ülemjuhatajaks. Kutuzovi juhtimisel purustas Vene vägi purustas [[Napoleon]]i armee. Tema adjutandiks 1812 oli [[Raasiku mõis|Raasiku]] ja [[Kambi mõis|Kambi]] mõisnik ooberstleitnant [[Woldemar Hermann von Löwenstern|Woldemar von Löwenstern]] (1776–1858).<ref>''Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2'', Görlitz, 1930, [http://mdz10.bib-bvb.de/~db/bsb00000600/images/index.html?seite=893 lk.123]</ref>
[[Aleksander I]] {{kas|põlgas ja kadestas teda}}, kuid pidi [[1812. aasta Isamaasõda|1812. aasta Isamaasõja]] ajal hädaolukorras ta ülemjuhatajaks määrama. Kutuzovi juhtimisel Vene vägi purustas [[Napoleon]]i väe.
Tema adjutandiks 1812 oli [[Raasiku mõis|Raasiku]] ja [[Kambi mõis|Kambi]] mõisnik ooberstleitnant [[Woldemar Hermann von Löwenstern|Woldemar von Löwenstern]] (1776–1858).<ref>''Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2'', Görlitz, 1930, [http://mdz10.bib-bvb.de/~db/bsb00000600/images/index.html?seite=893 lk.123]</ref>
 
==Surm==
Mihhail Kutuzov suri [[Napoleon I]] vastase sõjakäigu ajal [[Sileesia]]s [[13. juuni]]l [[1813]]. aastal.
 
Peale surma toodi ta põrm [[Peterburi]], kus ta maeti Peterburi [[Kaasani katedraal (Peterburi)|Kaasani katedraal]] juurde.
 
Peale Kutuzovi surma levisid kuulujutud, et ta olevat käskinud matta oma süda Vene vägede juurde SileesiaSileesias [[Bolesławiec]]i linnas. 4. septembril [[1933]]. aastal avati [[VK(b)P]] Petrogradi linna Keskkomitee sekretäri [[Sergei Kirov]]i korraldusel Kutuzovi hauamemoriaal katedraalis, mis selleks ajaks oli muudetud [[Religiooni ajaloo muuseum|Religiooniajaloo muuseum]]iks, laialtlevinud kuulujutu kontollikskontrolliks. Hauakambri avanud komisjon avastas aga kivist sarkofaanistsarkofaagist, kehast eraldi säilitatud arvatavastiarvatava südame jäänused., Pealepärast mida hauakamber suleti uuesti<ref>[http://www.spbdnevnik.ru/?show=article&id=1016 Сердце фельдмаршала Кутузова]</ref>. [[Suur Isamaasõda|Suure Isamaasõja]] ajal patriotismi innustamiseks kasutati [[1812. aasta isamaasõda|1812. aasta isamaasõja]] kangelast Kutuzovit patriotismi innustamiseks ning asutati [[Kutuzovi orden]], mis oli üks [[NSV Liit|NSV Liidu]] tähtsamaid sõjaväelisi autasusid.
 
Peale sõda loodi [[Poola Rahvavabariik|Poola Rahvavabariigis]]Poolas Nõukogude vägede ([[Nõukogude armee Põhjagrupp|Nõukogude armee Põhjagrupi]]) kasutuses olnud territooriumil Mihhail Kutuzovi muuseum, mis aga tuli 1991. aastal koos vägedega evakueerida ning muuseumieksponaadid üle anda [[Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeerium]]i valdusesse,. kelleleEsemed alluvason nüüd eksponeeritud Peterburis asuvas Suurtukiväe, inseneriInseneri- ja sidevägedeSidevägede muuseumi Kutuzovi saalis nad on ka eksponeeritud (''Музей артиллерии, инженерных войск и связи в Санкт-Петербурге'') Kutuzovi saalis.
 
== Perekond ==
Abiellus Jekaterina Ilinitšna [[Bibikov]]aga (1754–1824), kes oli [[Tuula relvatehas]]e ülema, insener-kindral-porutšik [[Ilja Aleksandrovitš Bibikov]]i (1698–1784), tütar. Abielust sündisid:
*Nikolai (suri noorelt)
*Praskovja (1777–1844), abiellus salanõunik [[Matvei Fjodorovitš Tolstoi]]ga (1772–1815), 11 lapse ema
*Anna (1782–1846), abiellus 1802. aastal kindralmajor [[Nikolai Zaharovitš Hitrovo]]ga (1779–1826)
*Jelizaveta (1783–1839), abiellus 1802. aastal vene armee tiibadjutant, krahv [[Berend Gregor Ferdinand von Tiesenhausen]]iga (1782–1805) ja aastal 1811, kindralmajor [[Nikolai Fjodorovitš Hitrovo]]ga (surn. 1819)
*Jekaterina (1787–1826), abiellus ratsaväekindral krahv [[Nikolai Danilovitš Kudašev]]iga (1784–1813) ja pärast esimese surma kindralmajor [[Ilja Stepanovitš Sarotšinski]]ga (1788–1854)
*Darja (1788–1854), abiellus Peterburgi asekuberner [[Fjodor Petrovitš Opotšinin]]iga (1779–1852), kes sai [[Püha Andrease orden]]i (1850)