Constantinus Suur: erinevus redaktsioonide vahel

'''Constantinus I Suur''' ([[ladina keel]]es ''Constantinus I Maximus''; Imperator Caesar Divi Constantii Flavius Valerius Constantinus Augustus); sünninimi Gaius Flavius Valerius Constantinus; [[27. veebruar]] [[272]] [[Niš|Naissus]] – [[22. mai]] [[337]] Ankyronis) oli [[Vana-Rooma keiser]] [[25. juuli]]st [[306]] kuni surmani. Tema valitsemisajal lõpetati kristlaste tagakiusamine ning hakkas [[kristlus|kristlust]] soosima. [[Katoliku kirik|Katoliku]], [[Õigeusu kirik|õigeusu]], [[Luteri kirik|luteri]] ja [[armeenia kirik]] tähistavad 22. maid tema mälestuspäevana.<ref>Konstantin „der Große”. - Ökumenisches Heiligenlexikon, http://www.heiligenlexikon.de/BiographienK/Konstantin_der_Grosse.htm (05.08.2013)</ref>

Ta sündis Naissuses (tänapäeva [[Niš]], [[Serbia]]). Tema sünniaeg ei ole kindel, kuid mitmed ajaloolased nõustuvad sellega, et tema sünnikuupäev on 27. veebruar 272. Sündis [[Constantius I Chlorus]]e vanima pojana. Constantius oli pärit [[Illyricum|Illyricumist]] ning teenis keiser [[Aurelianus]]e ihukaitsjana (''protector''). Teenis 288. aastast keiser [[Maximianus]]e pretoriaani prefektina. Tema ema oli [[Bitüünia|Bitüüniast]] pärit Helena, keda kristlik kroonik Hyeronymus[[Hieronymus]] nimetas teda Constantiuse armukeseseksarmukeseks. Samuti onOn arvatud, et ta ei saanud olla kõrgest soost.<ref>Lenski, Noel. The reign of Constantine. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 59.</ref>

Constantinuse perekonna liikmete usulised veendumused ei ole päris selged. Tema ema Helena olipöördus [[Eusebios]]e andmetel pöördunud poja eeskujul kristlusesse. [[Robin Lane Fox]]i andmetel oli tema isa "kõgreimakõrgeima jumala" austaja, kes suri paganana,<ref>Lane Fox, Robin. Pagans and Christians in the Mediterranean world from the second century AD to the conversion of Constantine. London, 2006. Lk. 610.</ref> kuid keda on peetud ka päikesejumal [[Sol Invictus]]e pooldajaks.<ref>Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.</ref> Constantius lasi enda valitsetavaoma impeeriumi osa müntidel kujutada teiste jumaluste kõrval ka päikesejumalat.<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 615.</ref> 293. aastal saadeti Constantinus [[Nikomeedia]]sse (tänapäeva Ízmit, [[Türgi]]) keiser [[Diocletianus]]e õukonda, kus ta pidi olema tema pantvang, et kindlustada [[tetrarhia]] süsteemis jõudude tasakaalu. Teisisõnu pidi see ära hoidma selle,Constantiuse et Constantius talle alluvate vägedegaplaanid Diocletianuse vastu sõda alustaksalustada.<ref>Konstantin „der Große”. - Ökumenisches Heiligenlexikon</ref> Varasema elu jooksul teadis ta osadel andmetel kristlust kui negatiivset ja samas tugevat nähtust, mille kohta kasutati ka mõistet "[[ateism]]".

293-305 osales Constantinus koos teiste õukonna liikmetega sõjakäikudel Rooma linnastkuni impeeriumi idapiirideni. Saavutas [[tribuun]]i auastme ning võis 297/298. aastal osaleda abikeiser [[Galerius]]ega sõjakäigul [[Pärsia]] pealinna [[Ktesiphon]]i. Õukonnas puutus ta kokku haritlastega, kes olid kristluse vastased.<ref>Lane Fox, Robin. London, 2006. Lk. 611, 631.</ref> Constantinuse usuliste tõekspidamiste kohta on teada, et ta oli alguses [[Herakles]]e kultuse pooldaja, kuid 306. aastal sai temast Sol Invictuse pooldaja. Samas tegutsesid tema lähikonnas kristlastest nõuandjad, kelle kaudu võis ta kristluse kohta rohkem teada saada.<ref>Hoffmann, Heinz. Kaiser Konstantin und die Schlacht an der Milvischen Brücke. - Neue Züricher Zeitung, 27.10.2012 http://www.nzz.ch/aktuell/feuilleton/literatur-und-kunst/kaiser-konstantin-und-die-schlacht-an-der-milvischen-bruecke-1.17724965 (02.01.2014)</ref> Jäi Nikomeediasse endisesse Dicoletianuse õukonda ka pärast seda, kui Diocletianus 1. mail 305. aastal troonist loobus ning tema järglaseks sai Galerius, kellele oli Constantinus ebamugav konkurent. Selle lühikese aja kohta on lugusid selle kohta, kuidas

Pärast Galerius üritaskorraldatud korraldadatapmiskatset temapõgenes tapmist.Constantinus Põgenesveel samal aastal salaja Rooma impeeriumi teede- ja postivõrgustikku kasutades oma isa juurde Britannia saarele.<ref>Goldsworty, Adrian. How Rome fell: death of a superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 176.</ref> Teistel andmetel kohtus ta oma isaga Bononias (tänapäeva [[Boulogne]]), kust mõlemad liikusidreisiti edasi Britanniasse. Constantius suri Eburacumis (tänapäeva [[York]]) 25. juulil 306. aastal. Samal päeval kuulutasid Constantiuse vanemohvitserid Constantinuse kaasvalitsejaks (''Augustus''). Kõrgemate ohvitseride seast uue keisri valimine oli tavapärane praktika, kuid teised tetrarhia liikmed ei näinudpidasid Constantinust Constantiuse järglasena ning pidasid teda [[usurpaator|usurpaatoriks]]. Galerius oli sunnitud võimuvahetust tunnistama, kuid tema arvates pidi ta kandma abikeisri (''Caesar'') tiitlit ning kaasvalitsejaks pidi saama [[Severus]].<ref>Lenski, Noel. Lk. 61-62.</ref>

Pärast isavõimuletulekut surmalasi võimulesaamist lasiConstantinus tagastada kristlastele neilt tagakiusamiste ajal konfiskeeritud vara.<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 611.</ref> 28. oktoobril 306. aastal lasi Maximianuse poeg [[Maxentius]] end Rooma lähedal seal paiknenud kaardiväelastel keisriks kuulutada ning veenis oma isa, kelle Diocletianus oli sundinud troonist loobuma, uuesti võimule tulema. Constantinus, kes kontrollis suurmatsuuremat osa impeeriumi lääneosast, võitles 307. aastal edukalt [[Rein]]i ääres [[frangid|frankidega]], vangistas nende juhid Asarici ja Merogaisuse, näitas neid oma triumfirongkäigul ning sööitssöötis nad pärast Belgica I Augusta provintsis Augusta Trevorumi (tänapäeva [[Trier]]) areenil tiigritele. 308. aastal sõdis frangi päritolu ''bructeri'' hõimuga.<ref>Lenski, Noel. Lk. 62-63.</ref>

Pealinnana kasutas ta samuti Augusta Trevorumit, kuhu lasi rajada mitmeid ehitisi, mis pidid sarnanema võimalikult palju Rooma omadega. Pealinna valik oli teadlik, sest impeeriumi lääneosa valitsev keiser pidi suutma [[Germaanlased|germaanlaste]] sissetungidele kiirelt reageerida. LisaksLasi sellele lasi taehitada üle Reini jõe alalise silla ehitada, mis ühendas Colonia Agripinat ([[Köln]]) teisel pool jõge asuva Divitia (Deutz) kindlusega, <ref>Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 226.</ref> mis oli sillapea, mille garnisoni suuruseks oli hinnanguliselt 900 meest.<ref>Southern, Pat. The Roman Army: A Social and Institutional History. Oxford, New York, 2006. Lk. 251.</ref> Lasi Trieri rajada praeguse toomkiriku, mis on [[Saksamaa]] vanim piiskopkonna asukoht.

Esimesed kümme valitsemisaastat veetis ta peamiselt Trieris, mida ta külastas viimast korda 328. aastal.<ref>[Konstantin der Große (um 275 - 337). - Bistum Trier. http://cms.bistum-trier.de/bistum-trier/Integrale?MODULE=Frontend&ACTION=ViewPage&Page.PK=2478 (11.01.2014)]</ref> 307. aastal külastas teda Maximianus, kellega ta moodustas liidu, mille tõttu lahutas oma abielu MinervinagaMinervinast ning abiellus samal aastal Maximianuse tütre [[Fausta]]ga. Selle tulemusena võis Constantinus oma äia loal kasutada ''Augustuse'' tiitit.<ref>Lenski, Noel. Lk. 64.</ref> 11. novembril 308. aastal toimus võimu pärimise küsimuste lahendamiseks [[Carnuntum]]is nõupidamine, millest võtsid osa Galerius, Maximinius ja Diocletianus, kus otsustati, et Galeriuse kaasvalitsejaks saab Licinius. ConsantinuseltConstantinuselt võeti ära ''Augustuse'' tiitel ning käsitleti teda käsitleti abikeisrina. Constantinus ise jätkas ''Augustuse'' tiitli kasutamist.

310. aastal pidisõdis ta sõdimaConstantinus frankidega ning samal aastal õhutas Maximianus Augustodunumis ([[Autun]]) paiknenud vägesid mässule Constantinuse vastu,. kelle eest taMaximianus põgenes Massaliasse (tänapäeva [[Marseilles]]), kuid Constantinus vallutas sellelinna ning Maximianus vangistati. [[Lactantius]]e andmetel üritas Maximianus vangistuses korraldada Constantinuse tapmist, kuid pärast selle ebaõnnestumist sunniti teda enesetappu sooritama. PärastConstantinus pöördus tagasi Trieri, kuid peatus Grandi linnas asunud [[Apollon|Apollo]] templis,<ref>Lenski, Noel. Lk. 65-66.</ref> kus talle ühe [[panegüürika]] kohaselt ilmutas end jumal [[Apollon|Apollo]]. Väljaspool templit nägi ta valgusnähtust, mida ta pidas jumalikuks märgiks. Alates sellest arvas ta, et tal on eriline side Apollo ja Sol Invictusega.<ref>Lanski,Noel. Lk. 67.</ref>

312. aasta seisuga valmistusid Constantinus ja Maxentius üksteise vastu sõjaks. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega ning Maxentius sõlmis liidu Maximinius Daiaga. Consantinus ületas 312. aasta kevadel oma vägedega [[Alpid]].<ref>Lenski, Noel. Lk. 69.</ref> Sõjategevus Maxentiuse vastu algas ilmselt 312. aasta suvel. Enne seda väitis Constantinus, et tegemist on ennetava rünnakuga, kuid tegelikult oli Maxentiuse olukord Roomas halvenenud, sest ta oli [[Põhja-AafirkasAafrika|Põhja-Aafrikas]] puhkenud mässu tõttu sunnitud makse tõstma. Raskused elanike toiduga varustamisel põhjustasid rahutusi. Constantinus liikus Põhja-Itaaliasse suunas, kuhu Maxentius saatis [[Pretoriaanid|pretoriaani]] kaardiväe koos teiste üksustega, mille hinnanguline suurus oli 100 000 meest. Maxentius ise jäi Rooma linna, kus ta lasi ennustajatel konflikti tulemust ette ennustada. Ennustuse kohaselt pidi hukkuma Rooma riigi vaenlane. Constantinuse väed koosnesid germaanlastest ja [[bretoonid|bretoonidest]], keda oli hinnanguliselt 40 000. Esimesena vallutas ta [[Torino]] ning tungis edasi [[Verona|Veronani]], kus teda ootas pretoriaani prefekt Pompeianus, kes agasai lüüa sai. Maxentius otsustasväljus väljudaotsustavaks lahinguks Roomast. ningConstantinus pidada Constantinusega lahingu Rooma lähedal, mis on tuntud kuivõtis [[Mulviuse silla lahing|Mulviuse silla lahingus]], kus ta võitis Maxentiust. <ref>Piétri, Charles. Christianisierung der kaiserlichen Representation, der staatlichen Gesetzgebung und der römischen Gesellschaft. Die Geschichte des Christentums : Religion, Politik, Kultur. Band 2, Das Entstehen der einen Christenheit: (250-430). Freiburg, 2010. Lk. 199.</ref>

Pärast seda jäi alles kolm keisrit. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega, kes abiellus tema poolõe Constantiaga.<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 176-178.</ref> Pärast sedaNüüdsest kuulus talle ülemvõim impeeriumi lääneosas. 314/316 vallutas ta Liciniuse käest suurema osa [[Balkani poolsaar|Balkani poolsaarest]] ning saavutas 324. aastal tema üle täieliku võidu. Pärast seda kuulus talle kogu impeeriumis ainuvõim. Vastupidiselt Diocletianuse tetrarhiale jagas ta võimu oma perekonna liikmeteperekonnaliikmete vahel. 317-333 nimetati tema pojad [[Constantinus II]], [[Constantius II]] ja [[Constans]]<nowiki/>i kaasvalitsejateks.<ref>Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.</ref>

Elas algul Trieris ning pärast seda Sirmiumis ja Serdicas ([[Sofia]], [[Bulgaaria]]). 326. aastal valis ta Rooma impeeriumi uueks pealinnaks Byzantioni, mis nimetati 330. aastal [[Konstantinoopol|Konstantinoopoliks]].<ref>Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.</ref> Enne seda ei olnud riigil kindlat pealinna, sest valitsuse tegelikuks asukohaks peeti keisri asukohta. Valiku põhjusteks on peetud soovi erineda Diocletianusest ning linna rajamisele eelnenud Liciniuse alistamist linna läheduses.<ref>Treadgold, Warren. Lk. 21.</ref> Uuele pealinnale paiknesid lähemal [[Doonau]] jõgi ja idapiir, mis olid võimalikud sõjapiirkonnad. Lisaks sellele oli pealinn mere kaudu varustatav ning kergesti kaitstav.<ref>Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 47.</ref> Uus linn ei olnud ilme poolest täiesti kristlik, sest selles paiknes sammas, millel otsas oli kuju, mis kujutasskulptuur alasti ConstantinustConstantinustest päikesejumalana. Lisaks sellele oli linnas mitmeid paganlikke templeid.<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 186.</ref>

Constantinus päris oma isa Constantiuse käsutuses olnud armee, mis sarnanes Diocletianuse ja teiste tetrarhide armeedega,: milleosa puhulvägedest paiknes osa vägedest piiridel ning üks väliarmee ehk ''comitatus'' oli otseselt iga tetrarhi käsutuses.<ref>Elton, Hugh. Warfare and Military. - The Cambridge Companion to the Age of Constantine. Cambridge, New York. 2012. Lk. 326.</ref> 325. aastast pärinevas seaduses eristati kolme väeliiki: [[comitatenses]], ''ripenses'' ning ''alares et cohortales''. <ref>Southern, Pat. Lk. 250</ref> Kreeka ajaloolane [[Zosimos]] süüdistas Constantinust piiride nõrgestamises. Inglise ajaloolase Pat Southerni arvates soosis Zosimos veendunud pagana Diocletianust ning halvustas Constantinust, kes levitas kristlust.<ref>Southern, Pat. Lk. 254</ref> Constantinuse ajal võeti pretoriaani prefektidelt ära sõjaline võim ning prefektuurides paiknevaid üksusi hakkasid juhtima uued sõjalised juhid (''magistri militum'').<ref>Treadgold, Warren. Lk. 22.</ref> Pärast Mulviuse silla lahingut saatissaadeti laiali pretoriaani kaardiväekaardivägi. Vajadus keisri ihukaitseväe järele säilis, mille tulemusena võis Constantinus moodustada ''scholae palatinae'', mis tegutsesid keisri otsealluvuses, et välistada sellise üksuse juhi võimalik võimuhaaramise katse.<ref>Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 254</ref>

312.Legendi aastalkohaselt sai legendiConstantinus kohaselt Constantinus312. aastal enne [[Mulviuse silla lahing]]ut kogemusenägemuse, kus tataevas nägi taevasmoodustus päikesevalgusest moodustunud X (khi) P (rho) sümbolitsümbol, mida hiljem nimetati [[Kristus|Kristuse]] monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Ta olevat kuulnud sõnu ''In hoc signo vinces'' ("selle (märgi) all võida!").<ref>Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.</ref> Constantinus käskis oma sõduritel selle kristliku sümboli oma kilpidele panna ning lahing võideti.<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 182.</ref> Pärast seda hakkas Constantinus soosima kristlust.

Arheoloogilised leiud näitavad, et 312. aastal alustas Constantinus Roomas [[Lateraani basiilika]] ehitusega, mida tehti riikliku toetusega.<ref>Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html</ref>. [[H. G. Wells|H. G. Wellsi]] arvates mõistis ta, et kristlus oli ühendav jõud, mis pakkus moraalset solidaarsust riigis, kus oli palju kitsarinnalisi vaateid ja omakasupüüdlikkust.<ref>Wells, H. George. Lk. 545.</ref> 313. aastal sõlmis ta Liciniusega poliitilise lepingu, mille tulemusena kehtestati [[Milano edikt]],<ref>Vt Milano edikt. – Fordham University. http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.asp (04.01.2014)</ref> millega kristlus kuulutati teiste Rooma riigi usunditega võrdväärseks ning kohustuti tagastama tagakiusamiste ajal konfiskeeritud omand. NendeSee tegudegakindlustas saiConstantinusele kristliku kiriku soosingu.

314. aastal toimunud Arlesi[[Arles'i kirikukogu|Arles'i kirikukogul]] otsustasid piiskopid vastuteenena, et kristlased võivad osaleda õiglases sõjas (''bellum iustum'') ning väeteenistusest keeldujaid tulituleb karistada [[ekskommunikatsioon]]iga.<ref>Saard, Riho. Lk. 73.</ref> 321. aastal kehtestas taConstantinus seadusega kohtutele ja äridele pühapäeva töövaba päevana, kuid maapiirkondades võis sel päeval töötada.<ref>Seadus 65: Elpidiusele. - Works of Constantine, Fourth Century Christianity. http://www.fourthcentury.com/works-of-constantine/ (05.08.2013)</ref> 323. aastast pääsesid kristlased riigi kõrgematele tsiviilametikohtadele. Riigi sõjalise võimsuse ja terviklikkuse tugevdamiseks kutsuti 325. aastal Constantinuse algatusel kokku [[I Nikaia kirikukogu|Nikaia kirikukogu]],<ref>Saard, Riho. Lk. 75.</ref> mis välistas [[arianism]]i.<ref>Treadgold, Warren. Lk. 23.</ref> Keisrina ei loobunud ta paganliku riigiusundi [[pontifeks|pontifex maximus]]e ameti pidamisest ning lubas paganlike usutalituste korraldamise jätkamist.<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 666.</ref>

326. aastal lasi ta hukata oma esimese poja Crispuse ning abikaasa Fausta, kes süüdistas Crispust enda võrgutamise katses, kuid selgus, et Fausta oli üritanud võrgutada Crispust.<ref>Treadgold, Warren. Lk. 23.</ref> Viimastel eluaastatel valmistas ta ette sõda Pärsia vastu, sest võit tugevama vaenlase üle võis tuua suuremat kuulsust kui võidud nõrgemate vaenlaste vastu. Enne seda kirjutas ta Pärsia kuningas Šapur II-le kirja, milles ta palus kaitsta tema aladel elevaidelavaid kristlasi. Enne surma lasi ta end [[ristimine|ristida]] [[Caesarea]] [[piiskop]]il [[Eusebios]]el, kes oli [[Arianism|arianist]]. TaConstantinus suri 22. mail 337. aastal.<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 192.</ref> Ta maeti Konstantinoopolisse [[Apostlite kirik]]usse.<ref>Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.</ref> Ta ise pidas end 13. [[apostel|apostliks]]. Pärast Konstantinoopoli vallutamist [[1453]]. aastal kadusid tema [[reliikvia]]d.<ref>[Konstantin "der Große" - Ökumenisches Heiligenlexikon. http://www.heiligenlexikon.de/BiographienK/Konstantin_der_Grosse.htm (11.01.2014)]</ref>

Constantinust on peetud esimeseks [[Bütsants]]i keisriks. Samas on selleks peetud ka Diocletianust, [[Theodosius I]]-st, Arkadiust ja Herakliost.<ref>Byzantine Chronicle: Numbers & Statistics for the Byzantine emperors http://www.byzantium.xronikon.com/statfirst.html (02.01.2014); Treadgold, Warren. Lk. 248.</ref> Uue pealinna Konstantinoopoli rajamisega muutus [[Anatoolia]] piirkond hilisema Bütsantsi impeeriumi tuumikalaks ning Konstantinoopol selle [[metropol]]iks.<ref>Treadgold, Warren. Lk. 21.</ref> Ajaloolased on kahelnud selles, kas Constantinus oli ise üldse kristlane. Eesti usundiloolase [[Riho Saard]]i arvates töötas Constantinus teadlikult ''Imperium Romanum Christianum''’ii ülesehitamise nimel, kuid Constantinust ennast pidas ta keisriks, kes oli tegelikult polüteist, kellel oli soov impeeriumi kõikide religioonidega võtta maailm oma kontrolli alla. Alates Constantinusest hakkasid Rooma keisrid osalema kristlike usutunnistuste väljatöötamisel ja kristlikus misjonis.<ref>Saard, Riho.Lk. 76, 78.</ref> Samuti on peetud võimalikuks, et Constantinus oli kristlane, kuid kes samaaegselt soovis riigis järgida ususallivuse poliitikat.<ref>Lee, A.D. Traditional religions. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 176.</ref>