Harpuun: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
|||
5. rida:
Lihtne harpuun koosneb [[kisk]]udega teravikust ja varrest, mis on kinnitatud nööri või trossi otsa. Selliseid harpuune liigutati tavaliselt käsitsi. Kidad on vajalikud selleks, et oda jääks looma kehasse püsima ega libiseks enese tekitatud haava mööda uuesti välja. Nöör või tross on vajalik selleks, et harpuunitud looma mitte ära kaotada. Tähtis võib olla seegi, et harpuuni ennast mitte ära kaotada.
== Ajalugu ==
Harpuunid leiutati [[paleoliitikum|vanemal kiviajal]]. Lõuna-[[Prantsusmaa]]l [[Cosquer' koobas|Cosquer' koopas]] on leitud 16 tuhande aasta vanuseid [[koopamaaling]]uid harpuunitud [[hüljes]]test. Enamik kiviaja tingimustes elavaid hõime tundis harpuune ja mõnigi neist oli harpuunide ehituse oma tehnoloogilise võimekuse piires täiuseni arendanud, näiteks [[inuitid]].
Eestist on leitud [[neoliitikum]]ist ehk nooremast kiviajast pärinevaid harpuuniotsi, mis on valmistatud lõhestatud toruluudest<ref>Kriiska, Jonuks, Kraas, [http://tutulus.ee/muinasesemed/neoliitikum/223.html Eesti muinasesemed: harpuuniotsad] Tutulus</ref>. Luumaterjalist valmistatud harpuunide kasutamine jätkus [[Eesti pronksiaeg|pronksiajal]]<ref name="muinasesemed">Kriiska, Jonuks, Kraas, [http://tutulus.ee/muinasesemed/pronksiaeg/315.html Eesti muinasesemed: harpuunid] Tutulus</ref>.
Harpuuni on mainitud [[Piibel|piiblis]] [[Hiiobi raamat]]us, kus on räägitud, et muistsed juudid ei küttinud kunagi [[krokodill]]e ja kartsid neid: "Kas sa saad tema nahka viskodasid või tema pead kalatuurasid täis tikkida?"<ref>[http://www.piibel.net/?&q=Ii+40 Ii 40:31] www.piibel.net</ref>. Kuid piiblis ei kirjeldata lähemalt, milliseid harpuune tollal kasutati.
11. rida ⟶ 14. rida:
[[Vask|Vasest]] harpuunid olid tuntud juba [[Harappa]] meresõitjatele. [[Vana-Kreeka]] ajaloolane [[Polybios]], kes elas [[2. sajand eKr|2. sajandil eKr]], kirjeldas oma "Maailma ajaloos" jahipidamist [[mõõkkala]]le, milleks kasutati kisalise ja vahetatava otsaga harpuuni.
Eestis kasutati harpuune peamiselt [[hülgepüük|hülgepüügiks]], neid nimetati ka '''hülgeraudadeks'''. Hülgepüügiga on seostatud ka juba pronksiajast pärinevaid harpuune, mida on leitud [[Asva]] ja [[Iru]] asulakohtadest<ref name="muinasesemed" />.
[[1870]] konstrueeris ja [[patent]]eeris [[norralased|norralane]] [[Svend Foyn]] plahvatava harpuuni ja relva, millest seda lasta. Need põhinesid [[Erik Eriksen (kapten)|Erik Erikseni]] (1820–1888) ideel ja projektil. Koos [[aurik|auru]] jõul töötavate [[vaalapüügilaev]]ade kasutuselevõtmisega juhatas see sisse moodsa vaalapüügi ajastu. Euroopa ja Ameerika vaalapüüdjad said nüüd hakata jahti pidama kõige kiirematele ja võimsamatele vaalaliikidele, nimelt [[vaguvaallased|vaguvaallastele]]. Probleemiks oli sealjuures asjaolu, et surnud vaguvaalad ei jäänud pinnale, vaid vajusid merepõhja. Sellepärast täiustati plahvatavaid harpuune sel viisil, et nad süstisid [[vaal]]a kehasse ühtlasi [[õhk]]u, mis takistas neil pärast surma põhja vajumast.
| |||