Erinevus lehekülje "Sotsiaalse võrdluse teooria" redaktsioonide vahel

resümee puudub
* '''Kolme mina mudel''' (ingl k ''Three-Selves Model'' <ref>Blanton, H. (2001). Evaluating the self in the context of another: The three-selves model of social comparison assimilation and contrast. In Cognitive social psychology: The Princeton symposium on the legacy and future of social cognition (pp. 75-87). Mahwah, NJ: Erlbaum.</ref>): siinkohal peetakse sotsiaalse võrdluse teooriat kahe erineva kontseptsiooni kombinatsiooniks. Üks neist teooriatest käsitleb võrdlemise motivatsiooni ja tegureid, mis mõjutavad keskkonnast sotsiaalse võrdluse jaoks otsitava info tüüpi. Teine teooria käsitleb endale antud hinnanguid ja tegureid, mis määravad sotsiaalse võrdluse mõju enda kohta tehtavatele otsustele. Mudel eristab kolme liiki enesekontseptsioone: individuaalsed minad, võimalikud minad ja kollektiivsed minad.
 
==Põhilised uurimisviisid==
Sotsiaalse võrdluse teooria toetub alates selle loomisest empiirilistele uurimistulemustele, mis kirjeldavad võrdlusobjektide valikut ja võrdluste tagajärgi võrdleja jaoks. Kuidas on sotsiaalset võrdlust uuritud? Alljärgnevalt on esitatud teooria algusaegadest kuni tänapäevani levinumad kasutatud meetodid, mille abil on püütud kõnealusest psühholoogilisest mehhanismist aru saada. Laias laastus võiks need meetodid jaotada kolmeks – (1) '''valiku-lähenemine''' (ingl k ''selection approach''), milles üritatakse välja selgitada, millist informatsiooni kasutavad katseisikud sotsiaalseks võrdluseks (2) '''reaktsiooni-lähenemine''' (ingl k ''reaction approach''), mille tuumaks on sotsiaalse võrdluse mõju uurimine (nt katseisikute enesehinnangule) ning (3) '''jutustav lähenemine''' (ingl k ''narration approach''), milles uuritakse katseisikute endi raporteeritud informatsiooni selle kohta, kuidas katseisikud on igapäevaelus sotsiaalset võrdust kasutanud. <ref>Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.</ref>
 
===Valiku-lähenemine===
Valiku-lähenemine on tõenäoliselt levinuim sotsiaalse võrdluse uurimise meetod. Nagu nimigi viitab, on uuritavate ülesandeks etteantud sotsiaalse informatsiooni hulgast võrdlusallika valimine – seega sotsiaalne võrdlus on selles lähenemises sõltuvaks muutujaks. Tavaliselt küsitakse katseisikult, kellega ta end võrrelda tahab. Valiku-lähenemist kasutatakse sagedasti eksperimentaalsetes töödes, kus manipuleeritakse erinevate sõltumatute muutujatega (nt kujundatakse erineval määral ärevust tekitavaid olukordi).
Kõnealuses lähenemises on levinumad kolm katseparadigmat – (a) '''järjestusparadigma''' (ingl k ''rank-order paradigm''), (b) '''vaatamisparadigma''' (ingl k ''looking paradigm'') ning (c) '''kuuluvusparadigma''' (ingl k ''affiliation paradigm'').
 
'''Järjestusparadigma''' puhul täidab katseisik mingisuguse testi (nt isiksusetesti) ning saab teada oma skoori. Talle näidatakse pingerida koos tema paiknemisega ning küsitakse, kellega katseisik end võrrelda tahab. Inimesed valivad enamasti endast paremaid, aga enda lähedal paiknevaid indiviide. <ref>Wheeler, L. (1966). Motivation as a determinant of upward comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 1, 27- 31.</ref> Näiteks kui katseisiku skoor on neljas seitsme isikuga grupis, siis võib see katseisik valida võrdluseks skoori poolest teisel ja kolmandal kohal paiknevad võrdlusallikad.
 
'''Vaatamisparadigma''' puhul uuritakse seda, kuivõrd ja millises ulatuses on katseisik sotsiaalsest informatsioonist huvitatud. <ref>Brickman, P., & Bermann, J. J. (1971). Effects of performance expectancy and outcome certainty on interest in social comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 7, 600-609.</ref> Näiteks Pyszczynski, Greenberg ja LaPrelle (1985) on näidanud, et katseisikud, kellel ülesanne ebaõnnestus, eelistasid näha informatsiooni nende kohta, kellel see ülesanne samuti ebaõnnestus. <ref>Pyszczynski, T., Greenberg, J., & LaPrelle, J. (1985). Social comparison after success and failure: Biased search for information consistent with a self-serving conclusion. Journal of Experimental Social Psychology, 21, 195-211.</ref>
 
'''Kuuluvusparadigmast''' lähtudes on sotsiaalset võrdlust tihti uuritud nii, et katseisikutele on öeldud, et nad saavad elektrilöögi ja et nad võivad oodata selle saamist koos inimesega, keda ootab sama saatus, või katseisikuga, kes elektrilööki ei saa. Selle paradigma kitsaskohtadeks võivad saada asjaolud, et kuuluvusvajadus või selle puudumine ei pruugi olla tingitud sotsiaalselt võrdlusest, vaid ka näiteks teis(t)e tajutud atraktiivsusest <ref>Jones, J. C., & Regan, D.T. (1974). Ability evaluation through social comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 10, 133-146.</ref>, häbi tundmisest <ref>Sarnoff, I., & Zimbardo, P. G. (1961). Anxiety, fear, and social affiliation. Journal of Abnormal and Social Psychology, 62, 356-363.</ref>, tajutavast ohust enesehinnangule <ref>Dabbs, J. M. Jr., & Helmreich, R. L. (1972). Fear, anxiety, and affiliation following a role-played accident. Journal of Social Psychology, 86, 269-278.</ref> ning sellest, kui katseisikud tunnetavad, et teised inimesed võivad tekitada enam distressi <ref>Rofé, Y. (1984). Stress affiliation: A utility theory. Psychological Review, 91, 235-250.</ref>.
 
===Reaktsiooni-lähenemine===
Selles lähenemises on sotsiaalne võrdlus sõltumatuks muutujaks. Katseisik saab sotsiaalset informatsiooni ning vastab enamasti sellistele küsimustele, mis uurivad tema enesehinnangut pärast testide tulemuste ning uuritava teiste suhtes paiknemise teadasaamist – tavaliselt olles parem või kehvem teistest. Seda meetodit on kasutatud põhiliselt kahel viisil: (a) '''eksperimentaalselt laboratoorsetes tingimustes''' ning (b) '''korrelatiivselt väljaspool laborit'''.
 
'''Laboratoorsetes tingimustes''' on katseisikutele esitatud sotsiaalset informatsiooni, mille järel on uuritud katseisikute hinnanguid erinevatele parameetritele (nt enesehinnang, meeleolu, kadedus, jne). Siinkohal võiks näitlikustamiseks välja tuua Morse ja Gergen’i uuringu (1970), milles katseisikud täitsid enne tööintervjuud blanketti. Nende katseisikutega oli samas ruumis veel üks inimene – tegelikult eksperimentaatori kaasosaline –, kes oli vastavalt katsetingimusele kas hea väljanägemisega, kasitud, või vastupidine eelmisele – räpakas ja lohakas. Ilmnes, et katseisikud, kes täitsid blanketti koos kasimatu inimesega, hindasid end paremini.<ref>Morse, S., & Gergen, K. J. (1970). Social comparison, self-consistency, and the concept of self. Journal of Personality and Social Psychology, 16, 148-156.</ref>
Teine huvitav uuring ilmestab sellist katseparadigmat, kus katsealusele antakse mitu võrdlusallikat. Bylsma, Major ja Cozzarelli (1990) küsisid uuritavatelt, kui palju needsamad katseisikud tehtud töö eest tasu tahavad, andes ette ka nimekirja varem sama tööd teinud inimeste palkadest. Mõned „eelmistest töötajatest“ olid katseisikutega samast soost. Ilmnes, et samast soost inimesed osutusid võrdlusallikana olulisemaks kui vastassoost „eelmised töötajad“. Teisisõnu, uuritavate hinnangutele avaldasid mõju samast soost inimeste sissetulekud. <ref>Bylsma, W. H., & Major, B. (1994). Social comparisons and contentment: Exploring the psychological costs of the gender wage gap. Psychology of Women Quarterly, 18, 241-249.</ref>
 
'''Väljaspool laborit''' on enamasti tuginetud korrelatiivsetele uuringutele. Sotsiaalne informatsioon võib sisalduda keskkonnas, milles inimene viibib – siin võib taas näiteks tuua tiigi efekti <ref>Davis, J. A. (1966). The campus as a frog pond: An application of the theory of relative deprivation to career decisions of college men. American Journal of Sociology, 72, 17-31.</ref> <ref>Marsh, H. W., & Parker, J. (1984). Determinants of student self-concept: Is it better to be a relatively large fish in a small pond even if you don't learn to swim as well? Journal of Personality and Social Psychology, 47, 213-231.</ref> , mille puhul võiks oletada, et õpilased võrdlevad ennast ja oma tulemusi teiste õpilaste ning nende tulemustega; see protsess avaldab mõju minapildile ja enesehinnangule.
Laboriväliste lähenemiste kitsaskohaks on asjaolu, et mitmed muutujad ei ole uurija kontrolli all, seega andmete interpreteerimine võib olla ekslik.
 
===Jutustav lähenemine===
Sarnaselt korrelatiivsetele uuringutele on selles lähenemises olulisel kohal katseisikute igapäevaelus esineva sotsiaalse info uurimine, siinkohal on peamiseks enamasti katseisikute endi antud teave. Jutustava lähenemise uurimismeetodeid võiks liigitada kolmeks: (a) '''enesekohaselt raporteeritud võrdlused''' (ingl k ''global self-reported comparisons''), (b) '''päevikumeetod võrdluste kohta''' (ingl k ''self-recorded comparison diaries'') ning (c) '''vabade vastustega meetodid''' (ingl k ''free-response measures'').
 
'''Enesekohased raportid''' on ilmselt üks eksplitsiitsemaid ja otsekohesemaid meetodeid sotsiaalse võrdluse uurimisel. Sisuliselt küsitakse katseisikutelt otse, kas ja kellega end võrreldakse. Näiteks võib küsida indiviidilt, et kas ja kui tihti ta võrdleb oma töötasu enda kolleegidega.
'''Päevikumeetodi''' olemus on üsna lihtne – teatud perioodi vältel instrueeritakse uuringus osalejaid, et nad märgiks oma elus sotsiaalset võrdlust kohates üles vastavasisulised tähelepanekud (nt mis valdkonnas, kellega, mis liiki sotsiaalne võrdlus aset leidis).
'''Vabade vastuste meetodi''' puhul jälgitakse ennekõike seda, kuivõrd inimesed väljendavad sotsiaalset võrdlust puudutavaid aspekte. Otsese küsimise meetodi kasutamisel ei pruugi inimene vastata, et ta end kellegagi võrdleb, aga intervjuu käigus võib sama inimene siiski anda sotsiaalset võrdlust puudutavat infot. Selle meetodi rõhk on spontaansetel vastustel.
 
Jutustava lähenemise puhul tekitab küsitavust see, kas inimesed suudavad sotsiaalset võrdlust ära tunda ja raporteerida. Raportite täpsust võivad mõjutada nt sotsiaalsest võrdlusest mitteteadlik olemine, sotsiaalne soovitavus ja/või enesepetmine, selektiivne meenutamine, jm.
 
==Viited==
41

muudatust