Anglosaksi Inglismaa: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Anglosaksi põhimäärused|Põhimäärused]] olid rida õigusdokumente, mis olid peamiselt (kuid mitte ainult) maa-annid üksikisikutele anglosaksi kuningriikide kuningate poolt.

* Biograafiad, [[hagiograafia]], kirjad ja [[anglosaksi luule|luule]].

 

Mittekirjanduslikud allikad on:

{{vaata|Suur rahvasterändamine}}

 

 

On ülestähendusi germaanlaste imbumisest Britanniasse enne Rooma riigi kokkulangemist. Usutakse, et varaseimad germaani külalised olid 8 [[kohort]]i [[bataavid|bataave]] [[Legio XIV Gemina|14. leegionis]], esimeses sissetungiväes [[Aulus Plautius]]e juhtimisel aastal 43 pKr. On hüpotees, et mõned [[Belgid|põlishõimud]], keda roomlased pidasid brittideks, võisid olla germaani keele rääkijad, kuigi enamus tänapäeva uurijaid ei nõustu sellega.

Northumbria Edwini kasvav tugevus sundis Mercia anglosaksid [[Penda]] juhtimisel liitu Gwyneddi kõmri kuninga Cadwalloniga, ja koos tungisid nad Edwini maadele ning võitsid ja tapsid selle [[Hatfield Chase'i lahing]]us aastal 633. Nende edu oli lühiajaline, kui Oswald (üks Northumbria surnud kuninga Æthelfrith'i poegadest) võitis ja tappis Cadwalloni Heavenfieldis Hexhami lähistel. Vähem kui kümne aasta pärast sõdis Penda taas Northumbria vastu ja tappis Oswaldi lahingus aastal 642.

 

 

Kristlus toodi Briti saartele Rooma okupatsiooni ajal. Varakristlik [[Berberid|berberi]] autor [[Tertullianus]], kes kirjutas 3. sajandil, ütles, et "kristlust võib leida ''isegi'' Britanniast". Rooma keiser [[Constantinus Suur|Constantinus]] (306–337) kuulutas [[Milano edikt]]iga aastal 313 kristluse ametlikult sallituks. Keiser [[Theodosius I|Theodosius Suure]] valitsusajal (378–395) tehti kristlus [[Rooma riik|Rooma riigi]] ametlikuks usuks.

Alfredi surmaga aastal 899 sai troonile tema poeg [[Edward Vanem]]. Alfredi poeg Edward ning pojapojad [[Athelstan]], [[Edmund I]] ja [[Eadred]] jätkasid vastupanupoliitikat viikingite vastu. Aastatel 874 – 879 valitses Mercia lääneosa [[Ceolwulf II (Mercia)|Ceolwulf II]], kelle järglane oli [[Æthelred (Mercia)|Æthelred]]. Aastal 886/887 abiellus Æthelred Alfredi tütre [[Æthelflæd]]iga. Kui Æthelred aastal 911 suri, juhtis tema lesk Mercia provintsi tiitliga "Mercia emand". Mercia armeejuhina töötas ta koos oma venna Edward Vanemaga, et võita tagasi Mercia maad, mis olid taanlaste kontrolli all. Edward ja tema järglased tegid ''burh''id oma strateegia võtmeelemendiks, mis võimaldas neil rünnakule asuda. Edward vallutas aastal 913 tagasi Essexi. Edwardi poeg [[Athelstan]] annekteeris Northumbria ja sundis Wales'i kuningad alistuma; [[Brunanburh'i lahing]]us aastal 937 võitis ta šotlaste, taanlaste ja viikingite liitu ja sai kogu Inglismaa kuningaks. Kõrvuti brittide ja taanlastega ei meeldinud mõnele muule anglosaksi kuningriigile Wessexi ülemvõim. Järelikult järgnes Wessexi kuninga surmale mäss, eriti Northumbrias. Aastal 973 krooniti Alfredi pojapojapoeg [[Edgar Rahulik|Edgar]] Bath'is Inglismaa kuningaks ja Britannia keisriks. Tema müntidel on ta EDGAR REX ANGLORUM ("Edgar, Inglismaa kuningas"). Edgari kroonimine oli suurejooneline asi ja paljud selle rituaalid ja sõnad olid ka [[Elizabeth II]] kroonimisel aastal 1953, kuigi inglise, mitte ladina keeles.

 

 

== Inglismaa taanlaste võimu all ja Normanni vallutus (978–1066) ==