Joseph Haydn: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
104. rida:
==Looming==
{{Tsitaat2|Ta oli silmapaistev kõikides muusikažanrides … Ta on enamjaolt tuntud kui "sümfoonia isa" ning õigusega on ta teeninud selle nimetuse välja ka keelpillikvarteti žanris. Ükski teine helilooja ei ole nendes žanrides tõusnud produktiivsuses, kvaliteedis ja ajaloolises tähtsuses samale tasemele kui Haydn.<ref>New Grove, online edition, article "Joseph Haydn"; downloaded 3 Feb. 2007</ref>|Muusikateadlane James Webster, võttes kokku Haydni tähtsuse muusikaajaloos}}
Haydnit on nimetatud [[sümfoonia]] isaks. Tema loomingus kujunes [[sümfoonia]] tõsiseks kontsertteoseks. Ta on kirjutanud 104 sümfooniat, neist esimese 1759. aastal. Tuntuimad on number 45 (Lahkumissümfoonia), 6 Pariisisümfooniat, 12 Londonisümfooniat, number 101 (Kell), nr. 94 Üllatussümfoonia jpm. Tema sümfooniad on saanud ka pealkirjad (nt "Lastesümfoonia, kus kasutati laste instrumente). ▼
===Teoste ülesehitus ja karakter ===
Haydni teostele on omane, et laiemad vormiosad on välja arenenud väga lühikestest ja lihtsatest muusikalistest motiividest. Muusika lähtub tihti vormist ja selle esile tõusvad hetked mööduvad pigem kiiresti.<ref>Sutcliffe, lk 343</ref> Haydni looming on olulisel kohal [[sonaadivorm]]i arengus, kuid erineb siiski tema noorematest kaasaegsetest, [[Wolfgang Amadeus Mozart|Mozartist]] ja [[Ludwig van Beethoven|Beethovenist]], kes kasutasid samuti peamiselt sonaadivormi. Haydn eelistas kasutada üheteemalist ekspositsiooni, kus toonikahelistikus kõlav peateema on sarnane või identne dominanthelistikus kõlava kõrvalteemaga. Haydn erines vormikäsitluses Beethovenist ja Mozartist selle poolest, et muutis tihti repriisis peateema ja kõrvalteema järjekorda ning arendas veel sealgi temaatilist materjali.<ref>Hughes, lk 112</ref>
Haydn oli vormikäsitluses eriline ka selle poolest, et kasutas klassitsistlikes teostes fuuga-lõike ning rikastas rondot sonaadiliku teemaarendusega, luues rondo-sonaadi vormi. Haydn oli ka üks põhilisi topeltvariatsioonide kirjutajaid. Topeltvariatsioon on variatsioon kahe erineva teemaga, mis on tavaliselt omavahel sarnased kuid erinevas laadis.
Rohkem kui ühegi teise helilooja oma, on Haydni looming tuntud huumori poolest.<ref> Brendel</ref> Tuntuim näide on järsk vali akord 94. sümfoonia ("Üllatussümfoonia") aeglases, teises osas. Teiste naljade seas on arvukad "katkestatud lõpud", kus oodatava lahendusakordi asemel on paus. Nii on Haydn teinud näiteks Keelpillikvartetis nr 2, op 33 ("Nali") ja nr 3, op 50.
Suur osa Haydni loomingust on kirjutatud, et rõõmustada vürsti, mistõttu on tema muusika pigem rõõmsameelne. Rõõmsameelsusele pani aluse ka helilooja enda iseloom. Harvemad minooris kirjutatud lood, mõned neist surmtõsised, on pigem erandid.
▲
Haydn on klassitsistliku muusika esimene suurmeister, kelle teostes kujunes välja uus helikeel ja uued muusikaliigid. Ta on läinud ajalukku [[sümfoonia]] ja [[keelpillikvartett (žanr)|keelpillikvarteti]] loojana.
135. rida ⟶ 147. rida:
**"Stabat Mater"
*Saksa-Rooma ja hiljem Austria keisrite hümni "Jumal, kaitse keiser Franzi" ("[[Gott erhalte Franz den Kaiser]]"), mille viisi kasutati 1841. aastal loodud "Sakslaste laulus" ("[[Das Lied der Deutschen]]" avasõnadega "Deutschland, Deutschland über alles ..."), mis on alates 1922. aastast Saksamaa riigihümn.
==Viited ja märkused==
{{Viited|2}}
| |||