[[Pilt:Nikolaus Esterhazy.jpg|upright|pisi|Vürst [[Nikolaus Esterházy]], Haydn kõige olulisem toetaja ja ülemus.]]
1779. aasta oli Haydni jaoks pöördeline, sest tema uues töölepingus oli tingimusi muudetud: kui varasemaltvarem olid kõik tema teosed olnud Esterházy perekonna vara, siis nüüd võis ta kirjutada ka teistele ning müüa oma loomingut kirjastajatele. Ta hakkas läbi rääkima mitmete kirjastuste, sealhulgas välismaistega. Varsti muutis Haydn ka oma žanrivalikut – järjest vähem kirjutas ta [[ooper]]eid, nende asemel aga keelpillikvartette ja sümfooniaid.
{{Tsitaat2|SeeSellest üksikdokumendist paberpiisas, et tähendassaavutada Haydni karjäärilekarjääris [[katalüsaator]]itläbimurre, mis tagastõi heliloojalekaasa ka rahvusvahelise tuntuse. 1790. aastaks oli Haydn paradoksaalselparadoksaalses, kuiet mitte veidralöelda kohal,veidras ollesolukorras. Ta oli Euroopa juhtivjuhtivaid heliloojaheliloojaid, kuid samas keegi, kes veedabveetis oma aegapäevi kohustustega koormatudülekoormatud kapellmeistrina teistest eemalkauges Ungari maapiirkonnasmaakolkas.<ref>Jones 2009b, lk 136</ref>|David Wyn Jones 1779. aastal sõlmitud lepingust}}
Uue kirjastamislaine tulemusena avaldati suur hulk uusi keelpillikvartette (kuuest teosest koosnevad kogumikud op 33, 50, 54/55 ja 64. Haydn täitis ka välismaalt tulnud tellimusi: kuus Pariisi sümfooniat ja algne, orkestrile kirjutatud variant teosest "Kristuse seitse viimast sõna" (1786), mis oli tellimus [[Cadiz]]i linnast Hispaaniast.
