Redaktsioon: 19. mai 2013, kell 18:55 redigeeri NOSSER (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 89 925 muudatust →‎Vaata ka ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 16. märts 2014, kell 18:18 redigeeri eemalda Adeliine (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 126 041 muudatust PResümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: {{ToimetaAeg\|kuu=oktoober\|aasta=2012}} [[Pilt:HRR 10Jh.jpg\|~~thumb~~pisi\|300px~~\|right~~\|Kuningriigi kaart [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)\|Otto Suure]] valitsemise ajal aastal 972 (~~ainult~~ tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni [[Konrad II (Saksa-Rooma keiser)\|Saali Konradi]] valitsemiseni.]]▼ ▲[[Pilt:HRR 10Jh.jpg\|thumb\|300px\|right\|Kuningriigi kaart [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)\|Otto Suure]] valitsemise ajal aastal 972 (ainult tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni [[Konrad II (Saksa-Rooma keiser)\|Saali Konradi]] valitsemiseni.]] '''Saksamaa kuningriik''' (või ka '''Saksa kuningriik'''; [[Ladina keel\|ladina]] ''Regnum Teutonicum'') arenes välja endise [[Karolingide impeerium]]i idaosast. Nagu [[keskaegne Inglismaa\|~~keskaegsetel~~keskaegsel Inglismaal]] ja [[keskaegne Prantsusmaa\|Prantsusmaal]], algas see konglomeraadist, arvukate, ükskord eraldi ja sõltumatute rahvaste ja kuningriikide kogumist. [[Ida-Frangi riik]] moodustati algselt [[Verduni leping]]uga aastal 843 ja seda ~~valitseti~~valitsesid [[Karolingid]]~~e poolt~~ aastani 911, pärast mida oli kuningas valitav. Esialgsed valijad olid [[~~hõimuhertsogkonnad\|hõimuhertsogkondade~~hõimuhertsogkond]]ade valitsejad, kes üldiselt valisid ühe endi seast. Pärast aastat 962, kui [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)\|Otto I]] krooniti keisriks, moodustas kuningriik põhiosa [[Saksa-Rooma riik\|Saksa-Rooma riigist]], mis sisaldas ka [[Itaalia kuningriik (keskaegne)\|Itaaliat]] (aastast 951) ja [[Burgundia kuningriik\|Burgundiat]] (pärast aastat 1032). Mõiste ''rex teutonicorum'' ([[Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend\|sakslaste kuningas]]) tuli esmalt kasutusele paavst [[Gregorius VII]] kantseleis [[investituuritüli]] ajal (11. sajandi lõpul), ~~võibolla~~võib-olla poleemilise vahendina keiser [[Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)\|Heinrich IV]] vastu. 12. sajandil, ethakkasid ~~rõhutada~~keisrid oma ameti ~~keiserlikku~~keiserliku ja ~~rahvusülest~~rahvusülese iseloomu, ~~hakkasid keisrid~~rõhutamiseks kasutama tiitlit ''rex Romanorum'' ([[roomlaste kuningas]]) oma valimistel ([[kuurvürst]]ide poolt, seitse saksa piiskoppi ja aadlimeest). Selged tiitlid Saksamaa, Itaalia ja Burgundia jaoks, mis traditsiooniliselt omasid oma kohtuid, seadusi ja kantseleisid, kadusid järk-järgult kasutusest. Pärast riigireformi (''[[Riigireform (Saksa-Rooma riik)\|Reichsreform]]'') ja [[Augsburgi riigipäevad\|reformatsiooni lahendamist]] jagati Saksa-Rooma riigi Saksamaa osa keiserlikeks ringkondadeks (''[[Keisririigi ringkonnad\|Reichskreise]]''), mis määratlesid Saksamaad keiserliku Itaalia ja [[Tšehhi kuningriik\|Tšehhi kuningriigi]] suhtes. Peapiiskoppidest kuurvürstid jätkasid Saksamaa, Itaalia ja Burgundia kantslerite tiitlite kandmist. Pärast [[Vestfaali rahu]] (1648) oli Saksamaa sõltumatute riikide ja riigikeste kogum, mille üle veel säilinud kuningriigi ja keisririigi institutsioonid kahanevalt võimu nõutasid. == Terminoloogia == [[Verduni leping]]u idajaotist kutsuti ''regnum Francorum Orientalium'' või ''Francia Orientalis'': idafrankide kuningriik või lihtsalt Ida-Frangi riik. See oli vana [[Merovingid]]e ''[[Austraasia\|regnum Austrasiorum]]''i idaosa. "Idafrangid" (või austraasialased) olid iseenesest rahvas [[Frangimaa]]l, mille olid asustanud frangid. Ida-Frangi riigi teised rahvad olid saksid, friisid, tüüringid ja muud, edaspidi ''Teutonici'' (või sakslased) ja mõnikord frangid, kuni etniline identiteet 9. sajandi jooksul muutus. 22. rida ⟶ 19. rida: == Areng == === Karolingide ajastu, ~~843 - 911~~843–911 === {{vaata\|Ida-Frangi riik}} Karolingide impeeriumi ~~kolmeksjagamist~~kolmeks jagamist Verduni lepinguga vaidlustati õige varakult seoses keiser [[Lothar I (Frangi keiser)\|Lothar I]] surmaga aastal 855. Ta jagas oma [[Kesk-Frangi riik\|Kesk-Frangi riigi]] oma kolme poja vahel ja kohe nõudsid põhjapoolset kolmandikku, [[Lotringi hertsogkond\|Lotringit]], endale Ida- ja [[Lääne-Frangi riik\|Lääne-Frangi riigi]] kuningad. Sõda Lotringi pärast kestis aastani 925. [[Lothar II (Lotring)\|Lothar II]] suri aastal 869 ja [[Meersseni leping]] (870) jagas tema kuningriigi Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel, kuid Lääne-Frangi valitsejad loovutasid õigused oma osale Ida-Frangi riigile [[Ribemonti leping]]uga aastal 880. Ribemont määras piiri Prantsusmaa ja Saksamaa vahel kuni 14. sajandini. Lotringi aadel püüdis säilitada oma iseseisvust mõlemast riigist vahetades suvaliselt truudust kuningas [[Ludwig III Laps]]e surmaga aastal 911, kuid aastal 925 loovutati Lotring lõpuks Ida-Frangi riigile Lääne-Frangi riigi kuninga [[Rudolf (Lääne-Frangi kuningas)\|Rudolfi]] poolt ja seejärel moodustati sellest [[Lotringi hertsogkond]] Ida-Frangi kuningriigis.▼ ▲Karolingide impeeriumi kolmeksjagamist Verduni lepinguga vaidlustati õige varakult seoses keiser [[Lothar I (Frangi keiser)\|Lothar I]] surmaga aastal 855. Ta jagas oma [[Kesk-Frangi riik\|Kesk-Frangi riigi]] oma kolme poja vahel ja kohe nõudsid põhjapoolset kolmandikku, [[Lotringi hertsogkond\|Lotringit]], endale Ida- ja [[Lääne-Frangi riik\|Lääne-Frangi riigi]] kuningad. Sõda Lotringi pärast kestis aastani 925. [[Lothar II (Lotring)\|Lothar II]] suri aastal 869 ja [[Meersseni leping]] (870) jagas tema kuningriigi Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel, kuid Lääne-Frangi valitsejad loovutasid õigused oma osale Ida-Frangi riigile [[Ribemonti leping]]uga aastal 880. Ribemont määras piiri Prantsusmaa ja Saksamaa vahel kuni 14. sajandini. Lotringi aadel püüdis säilitada oma iseseisvust mõlemast riigist vahetades suvaliselt truudust kuningas [[Ludwig III Laps]]e surmaga aastal 911, kuid aastal 925 loovutati Lotring lõpuks Ida-Frangi riigile Lääne-Frangi riigi kuninga [[Rudolf (Lääne-Frangi kuningas)\|Rudolfi]] poolt ja seejärel moodustati sellest [[Lotringi hertsogkond]] Ida-Frangi kuningriigis. Ida-Frangi riik ise jagati kolme ossa seoses [[Ludwig Sakslane\|Ludwig Sakslase]] surmaga (875). Traditsiooniliselt tuntud kui "Saksimaa", "Baieri" ja "Švaabimaa" (või "Alemannia"), neid kuningriike valitsesid Ludwigi kolm poega üheskoos ja [[Karl Paks]] taasühendas selle aastal 882. Kuningriigi erinevate piirkondade rahvaste vahel esinesid piirkondlikud erinevused ja kaasaegsed kirjeldasid iga piirkonda valmilt kui ''regnum'', kuigi ükski neist ei olnud iseenesest kindlasti mitte kuningriik. [[Germaani keeled\|Germaani ühiskeel]] ja ühisvalitsemise traditsioon alates aastast 843 säilitas poliitilised sidemed erinevate ''regnum''ite vahel ja takistas kuningriigi jagunemise pärast Karl Paksu surma. Ludwig Sakslase tööga oma kuningriigi säilitamisel ja sellele tugeva kuningliku valitsuse andmisel läks ka kaua aega Ida-Frangi (s.o. Saksa) riigi loomiseni. === Hõimuhertsogkonnad === {{vaata\|Hõimuhertsogkonnad}} Ida-Frangi riigis olid suured hertsogkonnad, mida nende ametliku staatuse järgi kutsuti mõnikord kuningriikideks (''regnum''), ja millel oli kindlasti sisemise solidaarsuse tase. Varasemate hulgas olid [[Saksimaa hertsogiriik\|Saksimaa]] ja [[Baieri hertsogkond\|Baieri]], mis vallutati [[Karl Suur]]e poolt. Saksa historiograafias kutsutakse neid ''jüngere Stammesherzogtümer'' või "hilisemad hõimuhertsogkonnad". Hertsogkondi kutsutakse sageli "nooremateks" (uuemateks, hilisemateks jne.) nende eristamiseks vanematest hertsogkondadest, mis olid [[Merovingid\|Merovingi]] monarhide vasallriigid. 40. rida ⟶ 33. rida: Pärast viimase Karolingi [[Ludwig III Laps]]e surma aastal 911 tunnistasid hõimuhertsogkonnad kuningriigi ühtsust. Hertsogid kogunesid ja valisid [[Konrad I (Saksa kuningas)\|Konrad I]] omale kuningaks. Vastavalt Tellenbachi teesile, hertsogid asutasid hertsogkonnad Konradi valitsemisajal. Hertsogid ei üritanud luua iseseisvaid kuningriike. Isegi pärast Konradi surma aastal 918, kui vaieldi [[Heinrich I (Saksa kuningas)\|Heinrich I Linnupüüdja]] valimise üle, ei rajanud tema rivaal Baieri hertsog [[Arnulf Halb]] eraldi kuningriiki, vaid nõudis tervikut, enne kui sunniti Heinrichi poolt kuninglikule võimule alluma. Heinrich võis isegi välja kuulutada seaduse, mis nägi ette, et kuningriik tuleb pärast ühendada. Arnulf jätkas selle valitsemist kuningana isegi pärast tema allutamist, kuid pärast tema surma aastal 937 võeti see kiiresti Heinrichi poja [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)\|Otto Suure]] poolt kuningliku kontrolli alla. Ottoonid töötasid selle nimel, et säilitada hertsogkonnad krooni ametiasutustena, kuid [[Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)\|Heinrich IV]] valitsemisajal tegid hertsogid oma ameti pärilikuks. === Saksi ja Saali dünastiad, ~~911 - 1125~~911–1125 === [[Pilt:4 Gift Bringers of Otto III.jpg\|~~thumb\|250px~~pisi\|Isikustatud [[Sklaviinia]] ("Slaavlaste maa"), [[Germaania]], [[Gallia]] ja [[Rooma riik\|Rooma]] (Itaalia) toovad [[Otto III (Saksa-Rooma keiser)\|Otto III-le]] andamit; 990. aastaga dateeritud evangeeliumist.]]▼ [[Pilt:Droysens-22-23.jpg\|~~thumb\|right\|250px~~pisi\|Hõimuhertsogkonnad ja muud alad, mis tunnistasid kuningat umbes aastal 1000.]]▼ ▲[[Pilt:4 Gift Bringers of Otto III.jpg\|thumb\|250px\|Isikustatud [[Sklaviinia]] ("Slaavlaste maa"), [[Germaania]], [[Gallia]] ja [[Rooma riik\|Rooma]] (Itaalia) toovad [[Otto III (Saksa-Rooma keiser)\|Otto III-le]] andamit; 990. aastaga dateeritud evangeeliumist.]] ▲[[Pilt:Droysens-22-23.jpg\|thumb\|right\|250px\|Hõimuhertsogkonnad ja muud alad, mis tunnistasid kuningat umbes aastal 1000.]] Mistahes kindel [[Ida-Frangi riik\|Ida-Frangi]] ja Saksamaa kuningriikide eristamine on mingil määral hilisema tagasivaatamise produkt. On võimatu võtta seda vahet esmastest allikatest, kuna Ida-Frangi riik jäi kasutusse pikalt pärast Saksamaa kuningriigi kasutuselevõttu. 12. sajandi keiserlik kroonik [[Otto von Freising]] teatas, et [[Heinrich I (Saksa kuningas)\|Heinrich I Linnupüüdja]] valimine viitas kuningriigi alguse tähisele, kuigi Otto ise sellega ei nõustunud. Seega: <blockquote>Siit alates pidasid mõned sakslaste kuningriiki frankide kuningriigi asendajaks. Nüüdsest nad ütlevad, et paavst Leo kutsus paavstide seadlustes Heinrichi poega Ottot esimeseks sakslaste kuningaks. Selle eest Heinrich, kellest me räägime, keeldus, öeldakse, kõrgeima piiskopi poolt pakutud aust. Kuid näib, et sakslaste kuningriik — mis täna, nagu me näeme, omab Roomat — on frankide kuningriigi osa. Kuigi on täiesti selge, mis eelnes, sisaldasid frankide kuningriigi piirid Karli ajal kogu Galliat ja kogu Saksamaad, Reinist Illüüriani. Kui riik jagati tema pojapoegade vahel, kutsuti üht osa ida-, ja teist lääne-, kuid mõlemat koos kutsuti frankide kuningriigiks. Nii oli siis idaosas, mida kutsutakse sakslaste kuningriigiks, Heinrich esimene Sakside soost, kes järgnes troonil, kui Karli liin ebaõnnestus ... [arutlus läänefrankidest] ... Heinrichi poega Ottot, kuna ta taastas ida-frankidele keisririigi, mille olid hõivanud langobardid, kutsutakse esimeseks sakslaste kuningaks — mitte võibolla sellepärast, et ta oli esimene kuningas, kes valitses sakslaste üle.</blockquote> Siin ja mujal eristab Otto esimest Saksa kuningat (Heinrich I) ja esimest keiserliku võimuga Saksa kuningat ([[Otto I (Saksa-Rooma keiser)\|Otto I]]). 50. rida ⟶ 42. rida: == Vaata ka == * [[Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend]]

Saksamaa kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel