Polüfoonia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
{{See artikkel| räägib muusika mõistest; kirjandusteaduse mõiste kohta vaata artiklit [[Polüfoonia (kirjandusteadus)]]}}
{{keeletoimeta}}
'''Polüfoonia''' ( < [[kreeka keel]]est: 'palju helisid'), ka polüfoonilisus, polüfooniline mitmehäälsus, kontrapunkt, on mitme iseseisva [[meloodia]] üheaegne kõlamine [[muusika]]s. [[Kontrapunkt]]iks või polüfooniaks nimetatakse ka õpetust kontrapunktist, polüfoonilisest mitmehäälsusest.
 
==Ajalugu==
====Varane mitmehäälsus====
[[Liturgiline muusika|Liturgilises muusikas]] hakati mitmehäälsust kasutama arvatavasti juba [[7. sajand]]il. Varaseimad noodinäited nn [[organum]]idest pärinevad [[9. sajand]]ist: samaaegselt [[gregooriuse koraal]]iga kõlas sellest madalamal ka teine meloodia; nii paralleelselt, [[kvart (muusika)|kvartides]], [[kvint (muusika)|kvintides]] või [[Oktaav (muusika)|oktaavides]] kui ka iseseisvalt ehk vabalt, koraaliga erinevaid [[intervall (muusika)|intervalle]] moodustades. ''Organumi'' algne mõte oli ilmselt gregooriuse koraali kaunistada, kuid on võimalik, et sel oli ka teisi tähendusi. Ajapikku lisahääle iseseisvus vähehaaval suurenes nii meloodia liikumise suuna kui ka rütmi poolest.
 
Umbes 12.–[[13. sajand]]il vahetasid hääled oma kohad, nii et gregooriuse koraalist sai alumine hääl (''[[cantus firmus]]''). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. gregooriuseGregooriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi teda koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised organumid hakkasid levima ka väljaspooltväljaspool kirikut ning need said nimetuse ''[[motett]]''. Peagi lisati motetile ka kolmas hääl, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mis ühe häälena sisaldasid koraali ning mida lauldi seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning [[15. sajand]]il jääbjäi vaimulikule motetile alles ainult gregooriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. [[16. sajand]]il veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.
====Varane mitmehäälsus====
 
[[Liturgiline muusika|Liturgilises muusikas]] hakati mitmehäälsust kasutama arvatavasti juba [[7. sajand]]il. Varaseimad noodinäited nn [[organum]]idest pärinevad [[9. sajand]]ist: samaaegselt [[gregooriuse koraal]]iga kõlas sellest madalamal ka teine meloodia; nii paralleelselt, [[kvart (muusika)|kvartides]], [[kvint (muusika)|kvintides]] või [[Oktaav (muusika)|oktaavides]] kui ka iseseisvalt, koraaliga erinevaid [[intervall (muusika)|intervalle]] moodustades. ''Organumi'' algne mõte oli ilmselt gregooriuse koraali kaunistada, kuid on võimalik, et sel oli ka teisi tähendusi. Ajapikku lisahääle iseseisvus vähehaaval suurenes nii meloodia liikumise suuna kui ka rütmi poolest.
 
Umbes 12.–[[13. sajand]]il vahetasid hääled oma kohad, nii et gregooriuse koraalist sai alumine hääl (''[[cantus firmus]]''). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. gregooriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada lauldi teda koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised organumid hakkasid levima ka väljaspoolt kirikut ning need said nimetuse ''[[motett]]''. Peagi lisati motetile ka kolmas hääl, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mis ühe häälena sisaldasid koraali ning mida lauldi seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning [[15. sajand]]il jääb vaimulikule motetile alles ainult gregooriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. – [[16. sajand]]il veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.
 
====Range stiili polüfoonia====
 
====Range stiili polüfoonia====
[[16. sajand]]il arenes välja nn '''range stiili polüfoonia''', mille üheks väljapaistvamaks esindajaks oli [[Giovanni Pierluigi da Palestrina]].
 
21. rida ⟶ 18. rida:
''[[Cantus firmus]]'' oli enamasti [[gregooriuse koraal]], kuid võis olla ka mõni muu sarnane meloodia, millele lisaks kõlasid teised (vabad) hääled. Meloodia liikus enamasti astmeliselt, hüpped üle [[terts (muusika)|tertsi]], [[kvart (muusika)|kvardi]] või [[oktaav (muusika)|oktaavi]] olid ette valmistatud ja tasakaalustatud vastassuunalise liikumisega. Meloodia algas ja lõppes alati toonikal (I astmel). Meloodia ulatus oli enamasti vähemalt puhas [[kvint (muusika)|kvint]], maksimaalselt suur [[deetsim (muusika)|deetsim]].
 
Range stiili polüfoonias arenesid välja mitmed uued võtted. Hakati eemalduma ''cantus firmusest'', mis seni oli olnud juhtmeloodia ja millest teised hääled sõltusid. Hakati looma teoseid, kus ''cantus firmus'' üldse puudus; ühtlasi tähendas see muusika sekulariseerumist, kuna side [[gregooriuse koraal]]igakoraaliga muutus olematuks. Vabad hääled hakkasid üksteist imiteerima: sisaldasid samu motiive ja meloodiakäike. Tekkisid imitatsioonilised vormid ([[kaanon(muusika)|kaanon]], [[fuuga]] jt). [[Diatooniline helilaad|Diatooniliste helilaadide]] arv vähenes: kasutusele jäid lõpuks vaid [[mažoor]] ja [[minoor]]. Muutus ka noodikiri: enam hakati kasutama [[viiulivõti|viiuli-]] ja [[bassivõti]]t; häälepartiisid hakati kirjutama üksteise kohale, [[partituur]]i. Hakati looma puhtalt [[instrumentaalmuusika]]t. Kõik see viis järk-järgult vaba stiili polüfoonia juurde.
 
Tänapäeval kõlab range stiili polüfoonia äärmiselt puhtalt, helgelt ja läbipaistvalt. See tuleneb suuresti selle ülesehituse põhimõtetest, nii meloodiate liikumise kui ka samaaegselt kõlavate meloodiate omavaheliste kooskõlade jaoks. Range stiili polüfoonia teooriaid, põhimõtteid ja reegleid omal ajal ei koostatud; need olid välja kujunenud pikaajalise traditsiooni käigus.
28. rida ⟶ 25. rida:
 
====Vaba stiili polüfoonia====
 
[[17. sajand]]il arenes välja vaba stiili polüfoonia, mille kõige silmapaistvamaks esindajaks oli [[Johann Sebastian Bach]].
 
40. rida ⟶ 36. rida:
 
==Tehnika==
 
Polüfoonilise teose loomine on vaimne tegevus, mida on võrreldud ristsõnamõistatuse koostamisega või maleülesande lahendamisega.
 
64. rida ⟶ 59. rida:
 
[[Johann Sebastian Bach]]i "Fuuga kunst" esitab sama teema kõikvõimalikud kontrapunktilised kasutamisvõimalused läbi terve fuugade tsükli. "Fuuga kunst" sisaldab ka tagurpidi mängitava fuuga. Bachi teine teos, "Muusikaline ohver" sisaldab Preisi kuninga [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] poolt antud teemale kirjutatud fuugasid ja kümme kaanonit, mis on esitatud mõistatustena. Interpreet peab lisatud vihjete järgi aru saama, millal ja millisel viisil saavad antud ühehäälse meloodiaga liituda teised sama meloodiat esitavad hääled. Bachi teostes leidub hulgaliselt numbrilisi ja tähelisi koode ning sümboolikat. Tähed B-A-C-H on ju ka noodinimed ning nendest moodustatud neljanoodilist teemat on kasutanud nii Bach ise kui ka paljud hilisemad heliloojad, sealhulgas [[Arvo Pärt]].
 
{{pooleli}}
 
[[Kategooria:Muusikateooria]]