Olemine: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Olemine kui mõiste==

[[Traditsiooniline loogika]] käsitleb olemist kõige [[üldisus|üldisema]] [[mõiste]]na, mis ühendab kõiki üldisuse taseme poolest madalamaid mõisteid ning on seetõttu mõistetest kõige fundamentaalsem ja tähtsam. Samas võib väita, et oma üldisuse tõttu on olemine kui mõiste kõige ebamäärasem, kuna ei [[definitsioon|määratle]] sisuliselt mitte midagi. Tihti käsitletaksegi olemist [[koopula]]na, mis on [[väide|väites]] [[subjekt]]i ja [[predikaat]]i ühendav ollus, kuna hõlmab igal juhul neid mõlemaid.

 

==Olemine ise==

Tänapäeva [[kontinentaalfilosoofia|kontinentaalne]] ontoloogia mõistab olemist kaasnevana iga [[asi|asjaga]], mis mingil viisil on. Seega, kui mingi asi mingil viisil on, siis peab sellel asjal olema ka olemine. Kui aga seda olemist pole võimalik kuidagi tuvastada või määratleda, siis tekib kahtlus, kas see asi, mida väidetakse olevat, ikkagi üldse on või pole ta hoopiski mitte. Kuna aga asjad ju kõigest hoolimata ikkagi on, siis ei saa käsitleda olemist üldmõistena kui kõige tühjemat ja ebamäärasemat — järelikult pole olemine üldse mõiste ning tuleb määratleda muul viisil.

 

* [[Eksistents]]

 

[[Kategooria:Ontoloogia]]