Klassikaline tingimine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Artikli loomine |
Artikli kokku panemine "õppimine" artiklist ja ingliskeelsest klassikalise tingimise artilist |
||
1. rida:
'''Klassikaline tingimine''' on [[õppimine|õppimise]] vorm, mis ilmneb, kui koos esinevad tingitud stiimul (TdS) ja tingimata stiimul (TmS). Tavaliselt on TdS neutraalne (N: helihargi kõla) ja TmS bioloogiliselt oluline (N: toidu maitse). Tingimata vastus (TmV) TmS-ile on mitteõpitud vastus (N: süljeeritus). Kui TdS ja TmS piisav arv kordi koos esinevad (teatud sorti õppimine võib ilmneda ka juba esmase koosesinemise järel), tekib organismil tingitud vastus (TdV) TdS peale ka siis, kui esitleda TdS eraldiseisvalt. Tingitud vastus on tihti sarnane TmS-ile. Erinevus seisneb selles, et TmS on kogemuslikult õpitud ja ei ole kauakestev.
==Avastamislugu==
Vene füsiloog Ivan Pavlov märkas koerkatsetuste seerias, et loomadel algab süljeeritus juba enne toidunõu etteandmist, piisas sellest, kui katseruumi astus talitaja toiduga. Avastatud seaduspärasust hakati nimetama klassikaliseks tingimiseks. Seda peetakse tänapäeval üheks õppimise põhiprotsessiks.
==Selgitus==
Klassikalisele tingimisele toetuval õppimisel hakkab mingi neutraalne ärritaja (nt kellahelin) toimima refleksi vallandava signaalina.
Klassikalise tingituse kolmeks lähtealuseks on eristamine, üldistamine ja kustutamine. Üldistamisvõtte kasutamine e. õppimine võtab aega, et see võib kaasa tuua vigu olukorras, kus sarnased stiimulid võivad segi minna. Näiteks hüüab alguses väikelaps kõiki loomi auadeks ning alles hiljem hakkab vahet tegema kassi ja koera vahel. Õpitud üldistus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus. Paljud tingreflektoorsed seosed taanduvad, kui neid ei kinnistata. Kui mingit stiimulikorrata ilma selle kinnituseta, hakkab stiimuli tähendus kaduma, kuni see mingi aja möödudes ei too enam esile tingitud refleksi.
==Vaata ka==
* [[Operantne tingimine]]
| |||