Samuel Saulus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
4. rida:
täiendas ta end Nikolai Rimski–Korsakovi nimelise Leningradi Konservatooriumi (praegu Nikolai Rimski–Korsakovi nimeline [[Peterburi Riiklik Konservatoorium]]) aspirantuuris Boriss Trizno juhendamisel ning 1965 ja 1968 Ida–Berliinis Immanuel Lucchesi juures, kus keskendus [[Johann Sebastian Bach]]i teoste interpretatsioonile.
==Tegevus muusikuna==
Samuel Saulus töötas 1952–90 [[Eesti Riiklik Sümfooniaorkester|Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris]] (aastani 1975 Eesti Raadio sümfooniaorkester) flötistina, olles 1963–90 flöödirühma kontsertmeister. Aastast 1954 tegutses ta [[Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett|Jaan Tamme nimelises puhkpillikvintetis]] (aastani 1975 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia Puhkpillikvintett), osaledes ka [[Emil Laansoo]] ansamblis ja [[Metronoom (ansambel)|ansamblis Metronoom]]. 1960. aastal asutati tema initsiatiivil Tallinna Kammerorkester ja 1980. aastal ansambel Barocco Revaliensis. Samuel Saulus esines regulaarselt Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Tallinna Kammerorkestri solistina ning erinevates kammerkoosseisudes kontsertidel Eestis, paljudes NSV Liidu linnades (sh Moskvas[[Moskva]]s, Leningradis (praegu [[Peterburi]]), Minskis[[Minsk]]is, Kiievis[[Kiiev]]is, Riias[[Riia]]s, Vilniuses[[Vilnius]]es, Thbilisis[[Thbilisi]]s, Jerevanis[[Jerevan]]is jm) ja välismaal (sh Soomes[[Soome]]s, Norras[[Norra]]s, Saksamaal[[Saksamaa]]l, Tšehhoslovakkias[[Tšehhoslovakkia]]s, Ungaris[[Ungari]]s, Bulgaarias[[Bulgaaria]]s, Rumeenias[[Rumeenia]]s, Kuubal[[Kuuba]]l jm). 1986. aastal tegi ta Üleliidulise Raadio ja Kesktelevisiooni Suure Sümfooniaorkestri koosseisus Vladimir Fedossejevi juhatusel kaasa orkestri Itaalia–turnee. Samuel Saulusele on pühendanud teoseid paljud eesti heliloojad, sh [[Eduard Tubin]], [[Ester Mägi]], [[Arvo Pärt]], [[Eugen Kapp]], [[Peeter Vähi]],[[Boriss Parsadanjan]], [[Heino Jürisalu]], [[Kuldar Sink]] jt, samuti gruusia helilooja Omar Mindorašvili.
==Tegevus pedagoogina==
Samuel Saulus oli 1976–90 Tallinna Riikliku Konservatooriumi flöödiõppejõud, aastast 1984 dotsent ja puhkpillikateedri juhataja. Tema õpilasteks olid Natalia Kostrõkina, Urve Sepp, Aago Rääts, Siiri Pechter, Aive Kaljurand (sünd. Värk), Helge Oserov (sünd. Paara), [[Peeter Malkov]], [[Jüri Hargel]], Mihkel Peäske jt. 1979. aastal juhendas ta flötistide suvekursusi Tamperes[[Tampere]]s.
==Isiklikku==
Samuel Sauluse isa August Saulus (1894–1987) oli [[Eesti Metodisti KirikuKirik]]u pastor, abikaasa Lille Randma (1941) on pianist ja kontsertmeister, tütar Saskia Saulus on disainer.
==Tunnustused==
III preemia üleliidulisel puhkpillimängijate võistlusel, 1957, Moskva.
16. rida:
Eesti NSV teeneline kunstnik, 1974.
==Salvestused==
LP ENSV Riikliku Filharmoonia puhkpillikvintett. [[Meloodia (plaadifirma)|Melodija]], 1969.
 
LP [[Georg Philipp Telemann]]. Süit la–minoor flöödile ja keelpillidele. Melodija, 1970.
36. rida:
CD Samuel Saulus. Koostanud ja välja andnud Peeter Malkov, 2008.
 
191 nimetust salvestusi kogupikkusega 33 tundi ja 20 minutit [[Eesti RahvusringhäälinguRahvusringhääling]]u fonoteegis.
==Meediakajastus==
Peeter Malkov. Meistrit meenutades. Muusikaleht, aprill 1998.
 
[[Igor Garšnek]]. Taaselustunud flöödihelid. [[Sirp (ajaleht)|Sirp]], 6. juuni 2008.
 
William Dyer. Samuel Saulus 1–4. Huilisti 3/2008, 2/2009, 1/2010.