Erinevus lehekülje "Samuel Saulus" redaktsioonide vahel

Lisatud 1971 baiti ,  7 aasta eest
resümee puudub
'''Samuel Saulus''' ([[8. aprill|8. aprillil]] [[1933]] Tallinn – [[16. detsember|16. detsembril]] [[1990]] Tallinn) oli eesti [[flötist]] ja pedagoog<ref name="EMBL"/>.
==Haridustee==
Samuel Saulus lõpetas 1952. aastal Tallinna muusikakooli (praegu [[Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool]]) ja 1957. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegu [[Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia]]), mõlemad [[Elmar Peäske]] õpilasena. 1960–64
täiendas ta end Nikolai Rimski–Korsakovi nimelise Leningradi Konservatooriumi (praegu Nikolai Rimski–Korsakovi nimeline [[Peterburi Riiklik Konservatoorium]]) aspirantuuris Boriss Trizno juhendamisel ning 1965 ja 1968 Ida–Berliinis Immanuel Lucchesi juures, kus keskendus [[Johann Sebastian Bach]]i teoste interpretatsioonile.
==Tegevus muusikuna==
Samuel Saulus töötas 1952–90 Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris (aastani 1975 Eesti Raadio sümfooniaorkester) flötistina, olles 1963–90 flöödirühma kontsertmeister. Aastast 1954 tegutses ta Jaan Tamme nimelises puhkpillikvintetis (aastani 1975 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia Puhkpillikvintett), osaledes ka [[Emil Laansoo]] ansamblis ja ansamblis Metronoom. 1960. aastal asutati tema initsiatiivil Tallinna Kammerorkester ja 1980. aastal ansambel Barocco Revaliensis. Samuel Saulus esines regulaarselt Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Tallinna Kammerorkestri solistina ning erinevates kammerkoosseisudes kontsertidel Eestis, paljudes NSV Liidu linnades (sh Moskvas, Leningradis (praegu Peterburi), Minskis, Kiievis, Riias, Vilniuses, Thbilisis, Jerevanis jm) ja välismaal (sh Soomes, Norras, Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Bulgaarias, Rumeenias, Kuubal jm). 1986. aastal tegi ta Üleliidulise Raadio ja Kesktelevisiooni Suure Sümfooniaorkestri koosseisus Vladimir Fedossejevi juhatusel kaasa orkestri Itaalia–turnee. Samuel Saulusele on pühendanud teoseid paljud eesti heliloojad, sh [[Eduard Tubin]], [[Ester Mägi]], [[Arvo Pärt]], [[Eugen Kapp]], [[Peeter Vähi]],[[Boriss Parsadanjan]], [[Heino Jürisalu]], [[Kuldar Sink]] jt, samuti gruusia helilooja Omar Mindorašvili.
==Tegevus pedagoogina==
Samuel Saulus oli 1976–90 Tallinna Riikliku Konservatooriumi flöödiõppejõud, aastast 1984 dotsent ja puhkpillikateedri juhataja. Tema õpilasteks olid Natalia Kostrõkina, Urve Sepp, Aago Rääts, Siiri Pechter, Aive Kaljurand (sünd. Värk), Helge Oserov (sünd. Paara), [[Peeter Malkov]], [[Jüri Hargel]], Mihkel Peäske jt. 1979. aastal juhendas ta flötistide suvekursusi Tamperes.
==Isiklikku==
Samuel Sauluse isa August Saulus (1894–1987) oli Eesti Metodisti Kiriku pastor, abikaasa Lille Randma (1941) on pianist ja kontsertmeister, tütar Saskia Saulus on disainer.
==Tunnustused==
III preemia üleliidulisel puhkpillimängijate võistlusel, 1957, Moskva.
 
I preemia III vabariiklikul interpreetide konkursil (puhkpillidele), 1970, Tallinn.
Ta lõpetas [[Tallinna 20. keskkool]]i{{lisa viide}}. Aastal 1952 lõpetas ta [[Tallinna Muusikakool]]i ja 1957 [[Tallinna Riiklik Konservatoorium|Tallinna Riikliku Konservatooriumi]]; mõlemas muusikakoolis õppis ta [[Elmar Peäske]] klassis<ref name="EMBL"/>.
 
Eesti NSV teeneline kunstnik, 1974.
Ta täiendas end 1960–1964 [[Leningradi konservatoorium]]i [[aspirantuur]]is [[Boriss Trizno]] klassis, 1965 ja 1968 Berliinis [[Immanuel Lucches]]i juures<ref name="EMBL"/>.
==Salvestused==
LP ENSV Riikliku Filharmoonia puhkpillikvintett. Melodija, 1969.
 
LP [[Georg Philipp Telemann]]. Süit la–minoor flöödile ja keelpillidele. Melodija, 1970.
Aastatel 1952–1990 oli ta [[ERSO]] flöödimängija ja ühtlasi 1976–1990 Tallinna Konservatooriumi flöödiõppejõud<ref name="EMBL"/>.
 
LP Samuel Saulus ja Vaike Vahi. Melodija, 1970.
Aastatel 1955–1990 mängis ta [[Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett|Jaan Tamme nimelises puhkpillikvintetis]]<ref name="EMBL"/>.
 
LP Heino Jürisalu. Melodija, 1973.
Aastal 1979 juhendas ta [[Tampere]]s flötistide suvemuusikakursusi<ref name="EMBL"/>.
 
LP Puhkpillikvintett. Melodija, 1974.
Aastal 1980 asutas ta ansambli "[[Barocco Revaliensis]]", olles ühtlasi selle [[kunstiline juht]]<ref name="EMBL"/>.
 
LP J. Tamme nim. puhkpillikvintett. Melodija, 1977.
== Teised temast ==
Sauluse esinemsi iseloomustas kõrge esinemiskultuur ning silmapaistev lavaline sarm<ref name="EMBL"/>.
 
LP Ester Mägi. Bukoolika. Melodija, 1988.
[[Jaan Õun]] on öelnud{{lisa viide}}: "On hämmastav, kui ilusaid, maitsekalt koostatud, meil lause haruldase muusikaga kavasid suudab S. Saulus ette valmistada, seda kõike pingelise töö kõrval sümfooniaorkestris, kammerorkestris ja puhkpillikvintetis".
 
LP Kuldar Sink. Canción de jinete. Melodija, 1989.
[[Nikolai Priimägi]] aga{{lisa viide}}: "S. Saulus on ära teinud tohutu töö föödimuusika propageerimisel. Meie noorematele flöödimängijatele on ta aga suur innustaja ning eeskuju. Niisuguse hinnatava positsiooni on Saulus saavutanud vaid enesekriitika ja töökusega."
 
LP Samuel Saulus. Melodija, 1990.
==Isiklikku==
 
Tema isa oli jutlustaja August Saulus{{lisa viide}}.
CD Samuel Saulus. Koostanud ja välja andnud Peeter Malkov, 2008.
 
191 nimetust salvestusi kogupikkusega 33 tundi ja 20 minutit Eesti Rahvusringhäälingu fonoteegis.
==Meediakajastus==
Peeter Malkov. Meistrit meenutades. Muusikaleht, aprill 1998.
 
[[Igor Garšnek]]. Taaselustunud flöödihelid. [[Sirp]], 6. juuni 2008.
 
William Dyer. Samuel Saulus 1–4. Huilisti 3/2008, 2/2009, 1/2010.
== Viited ==
==Kirjandus==
{{Viited|allikad=
''Eesti muusika biograafiline leksikon''. 2. köide: ''N–Y''. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008, lk. 265–266.
<ref name="EMBL">{{EMBL|2|265–266}}</ref>}}
 
{{JÄRJESTA: Saulus, Samuel}}
Anonüümne kasutaja