August Weizenberg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P parandasin skripti abil kriipsud |
||
12. rida:
| Tegevusala = [[skulptor]]
| Kunsti õppinud = [[Müncheni Kunstiakadeemia]]
| Kunstivool = [[Realism (kunstivool)|realism]]
| Tuntud teoseid = "Linda" 1880
| Mõjutatud = [[Bertel Thorvaldsen]]
}}
'''August Ludwig Weizenberg''' ([[6. aprill]] [[1837]] [[Erastvere]] [[Võrumaa]] – [[22. november]] [[1921]] [[Tallinn]]) oli eesti rahvusliku skulptuuri looja.
==Elukäik==
Õppis 1846–1849 [[Kanepi]] kihelkonnakoolis, oli 1853–1858 [[Karstemõisa]] tisleri õpipoiss ja 1858–1862 Erastvere mõisa tisler. 1865. aastal sõitis ta 25-aastasena Saksamaale, et õppida füüsikat ja tehnikat, asus aga õppima saksa keelt ja kirjandust ning puunikerdamist ja joonistamist<ref name="RK, 1947">Rasmus Kangropool, "August Weizenberg 25. a. surmapäevaks, Sirp ja Vasar, 23.11.1947</ref>. Asus [[1863]]. aastal [[Preisi Kunstiakadeemia]]sse puunikerduse erialale õppima. Andeka õpilasena vabastati ta juba teisel semestril õppemaksust.
Kolm aastat hiljem kolis Weizenberg majanduslikel põhjustel Peterburi, kus lootis leida paremat lisateenistust<ref name="RK, 1947" />. [[1866]]. aastast õppis skulptor A. v Bocki ateljees ning vabakuulajana [[Peterburi Kunstiakadeemia]]s. 1869. lahkus akadeemiast ning pärast lühiajalist viibimist kodumaal sõitis Saksamaale<ref name="AW 30">August Weizenberg 30. surma-aastapäeva puhul 1951</ref>.
Õppis ja töötas [[1871]]. aastast [[Berliin]]is ja [[München]]is, olles sealses [[Müncheni Kunstiakadeemia|Kunstiakadeemias]] professor Weidemanni modelleerimisklassis. Münchenis müüs skulptor suhteliselt edukalt oma töid ning seal on valminud sellised teosed nagu "Hamlet", "Noormees oja ääres", "Neiu kaebus"
[[1873]]. sõitis Weizenberg [[Viini maailmanäitus]]ele, kaasas "Tütarlapse kaebus" ja "Noormees oja ääres"<ref name="AW 30" />. Seal ta aga tellimusi ei leidnud ning kolis juba samal aastal [[Rooma]], kuhu jäi 17 aastaks. Roomas valmisid hulk tema parimaid töid: "Ophelia", "Ema armastus", "Lapse armastus", "Usk", "Lootus" jt. Lisaks sai ta kodumaalt rea tellimusi büstidele ja hauasammastele<ref name="RK, 1947" />. 1878. esines Weizenberg [[Pariisi maailmanäitus]]el, kus "Hamlet" leidis äramärkimist ning omandati 15 000 frangi eest<ref name="RK, 1947" />. Külastanud Peterburi läks skulptor tagasi Itaaliasse, kus valmisid "Barrabas", "Kristus", "Lady Macbeth" ja teised teosed, nende hulgas "Hämarik", mis võitis [[Chicago maailmanäitus]]el auhinna<ref name="RK, 1947" />. Ameeriklane [[Charles Pavey]] pidas Weizenbergi Hämariku kuju [[Milo Venus]]ega samaväärseks{{lisa viide}}.
31. rida:
[[1887]]. korraldas Weizenberg oma loomingu näituse Tartus, kus kuberner Šahhovskoi ostis "Kreutzwaldi portree" ja kinkis selle [[Eesti Kirjameeste Selts]]ile<ref name="RK, 1947" />. Tartust sõitis näitus Riiga ja sealt [[1888]] tagasi Rooma, kus skulptor modelleeris suure allegoorilise "Roma", mille kinkis Rooma linnavalitsusele<ref name="RK, 1947" />. Kaks aastat hiljem tuli kunstnikul võlgade eest Roomast pageda<ref name="RK, 1947" />.
[[1890]] kolis Peterburi, kus elas järgmised 24 aastat. Weizenberg tegutses Peterburis vabakunstnikuna, Kunstide Akadeemia vabaliikmena ja eeskätt portretistina<ref name="AW 30" />. 1893 osales tema "Hämarik" Chicago maailmanäitusel, kus võitis pronksmedali ja diplomi<ref name=":0" />.
1913. aastal kinkis Weizenberg oma "Koidu" ja "Hämariku" [[Rahvusooper Estonia|Estonia teatrile]], mis pandi kaunistama teatrimaja punast saali{{lisa viide}}. 1912. aastal otsustas Tallinna linnavalitsus hakata omandama Weizenbergi pärandit, kes oli ilmutanud huvi asuda tagasi kodumaale. Järgmiseks aastaks on omandatud juba mõned kips- ja marmorkujud. Kuu enne [[I maailmasõda|I maailmasõja]] puhkemist kolib kujur Tallinnasse. 1916 nimetatakse ta linna kunstivarade hooldajaks. Elukohaks ja ateljeeks on esialgu [[Roosikrantsi tänav|Roosikrantsi]] ja 1917. aastast Ahju (praegune [[P. Süda tänav]]). 1919. aastal lubati tal elama asuda Kadrioru lossi merepoolsesse vahtkonnamajakesse. Kadrioru lossi merepoolsetesse ruumidesse koondas ta aga nii enda kui linna päralt olevad skulptuurid. Teisel korrusel oli keskne nn marmorisaal, kus oli eksponeeritud 10 marmorskulptuuri. Eesti töötuba tutvustas eesti mütoloogia ainelisi teoseid. Kokku oli väljas 38 teost<ref name=":0" />. Ekspositsioon avati 10. septembril 1921, paar kuud enne kujuri surma ning see oli avatud Weizenbergi surmani 1921. aasta 22. novembril<ref>[[Heini Paas]], Eesti NSV Riiklikust Kunstimuuseumist, RKM, Tallinn, 1977</ref>.
August Weizenberg suri 22. novembril [[1921]] ning on maetud Tartu [[Maarja kalmistu]]le
==Looming==
41. rida:
=== Portreed ===
Weizenbergi loomingusse kuulub üle 100 portreebüsti. Esimesteks eestlasteks, keda ta portreteeris olid tema ema (1878), kunstnik ise (1878) ja doktor [[Philipp Karell]]. Hiljem lisandusid [[Fr. R. Kreutzwald]], [[F.J. Wiedemann]], [[Woldemar Friedrich Krüger]] (kõik 1880), [[C. R. Jakobson|C.R. Jakobson]] (1884/85), [[Johann Voldemar Jannsen]] (1887) ja [[Lydia Koidula]] (1888). Neist oli tellimustöö vaid foto järgi modelleeritud Koidula portree <ref name=":0" />.
1883. aastal saatis ta Kreutzwaldi kipsportree Tartus [[Eesti Aleksandrikool|Eesti Aleksandrikooli]] heaks korraldatud näitusmüügile, kus see jäi kahjuks müümata. Teise seekord marmorportree saatis ta [[Õpetatud Eesti Selts|Õpetatud Eesti Seltsile]]. 1887. oli teos eksponeeritud Tallinnas Weizenbergi näitusel, kust selle ostis Eestimaa kuberner vürst [[Sergei Šahhovskoi]] ja kinkis [[Eesti Kirjameeste Selts|Eesti Kirjameeste Seltsile]]. Pärast seltsi likvideerimist anti teos üle ÕES-ile, selle praegune asukoht on teadmata<ref name=":0" />. Kolmas teadaolev marmoreksemplar valmis tõenäoliselt enne 1890. aastat. See oli väljas 1894. aastal Provintsiaalmuuseumis toimunud näitusel ning kunstnik kinkis selle muuseumile tänutäheks ruumide ja abi eest<ref name=":0" />. Kaks Kreutzwaldi asuvad [[Kirjandusmuuseum|Kirjandusmuuseumis]] ning teatris [[Vanemuine (teater)|Vanemuine]] asunud kuju hävis [[II maailmasõda|II maailmasõja]] ajal<ref name=":0" />.
49. rida:
1891. aastal modelleeris kunstnik Tartus Anna Haava portree. Juba samal aastal raius ta teose marmorisse ning müüs selle Soome Kirjanduse Seltsile tingmusel, et müügiraha saadetakse luuletajale, kelle isa oli äsja surnud ning kes ka ise vajas sanatoorset ravi. Peterburi perioodi paremikku kuulub kahtlemata "Onu" (1891).
Kunstnik kinkis omaloodud portreid meelsasti nii muuseumidele kui erinevatele seltsidele. Eriti rikkalik kogu eesti kultuuritegelastest oli Vanemuise teatri jalutusruumis, kahjuks hävisid need teosed koos Vanemuise hoonega II maailmasõjas<ref name=":0" />.
=== Monumendid ===
A. Weizenberg on loonud hulga monumentide kavandeid ning valmistanud rea hauamonumente. Tema monumendikavandeist tasuks mainida [[Aleksander I]], [[Aleksander II]] ja [[Aleksander III]], [[Katariina I]], [[Peeter I]], [[Aleksander Puškin]]i ja [[Karl Ernst von Baer]]i<ref name="PM, 1947" />.
=== Vabaplastika ===
Kunstnik viljeles ka kirjandusliku "Hamlet", "Romeo ja Julia" ning allegoorilise sisuga ("Lootus", "Kevad", "Sügis" jt) temaatikat. Ei puudunud ka ajaloolise sisuga teosed, näiteks "Agrippina", mis osteti 1901. aastal [[Ermitaaž]]i<ref name="PM, 1947" />.
=== Näitused ===
Kuigi skulptor elas Eestis suhteliselt vähest aega, oli tema looming kodumaal siiski tuntud ja hinnatud. Esmakordselt esitas Weizenberg Tallinnas oma skulptuuride väljapaneku 1878. aastal. [[Eesti Provintsiaalmuuseum]]is oli lisaks Eduard Gebhardti ja [[Julius Sergius von Klever]]i teostele väljas ka üheksa Weizenbergi tööd, neist kaheksa marmoris: "Halastaja Samaaria mees" (reljeef), "Õnnelik", "Õnnetu", "Ophelia", "Peeter Suur puusepana (ehitajana)", "Roomlanna büst", "Noore Augustuse büst", "Autoportree" ja "Ema portree".
1882. aastal Helsingist toimunud Soome kunsti I üldnäitusele esitas ta Kreutzwaldi ja Wiedemanni portreed. Esimese neist ostis Soome Kirjanduse Selts.
68. rida:
Juba Peterburis töötades jätkusid tema käigud kodumaale ning 1894 oli Provintsiaalmuuseumis väljas senistest näitustest suurim. Väljas oli 25 tööd. Peale marmoris ja kipsis teostatud portreebüstide pakkusid erilist huvi eesti rahvaluule ja eepose "Kalevipoeg" ainetele loodud teosed. Peterburis elades töötas Weizenberg peamiselt portreeskulptuuri alal ja lõi arvukalt hauasambaid. Kunstniku teoste järgmine näitus toimus alles 1911. aastal taaskord Provintsiaalmuuseumis. Kujur oli tollal juba 74-aastane ning hakkas mõtlema sellele, kuidas oma kujud Eestissa koondada. Selle näitusega tõstatati ka ajakirjanduses kõsimus skulptori teoste omandamisest kavatsetava Tallinna linnamuuseumi kogudesse <ref>Päevaleht, 16.07. 1911</ref>. Kolm aastat hiljem, olles juba Tallinna kolinud, avas skulptor Suure-Roosikrantsi tänava majas nr 15 ateljeenäituse. Väljas olid nii vanemad kui uuemad marmor- ja kipskujud, portreed ning monumentide projektid<ref name="Paas, 1971" />.
Kunstniku teoste viimane väljapanek tema eluajal toimus aga Kadrioru lossis. Ilmus ka tema teoste esimene kataloog. Kunstnik pärandas enda valduses olnud teosed Tallinna Eesti Muuseumile, mis oli [[Eesti Kunstimuuseum]]i eelkäija<ref name="Paas, 1971" />.
===Teoseid===
87. rida:
== Kirjandus ==
* [[Jüri Hain]], "Eesti kunsti suurus ja viletsus. 150 aastat August Weizenbergi sünnist" – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1987]], nr 4, lk 528–539
* [[Heini Paas]], "August Weizenberg
==Viited==
| |||