Zygmunt Bauman: erinevus redaktsioonide vahel

Bauman osales [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] Nõukogude Liidu kontrolli all oleva Poola armee koosseisus.

 

 

60ndatest 80ndate alguseni kirjutas Bauman klassi ja ühiskondliku konflikti teemadel. Kuigi ta hilisemad raamatud ei tegele otseselt klassiga, kirjeldab ta end jätkuvalt [[sotsialist]]ina. Üks Baumani suuremaid mõjutajaid on olnud marksistlik teoreetik [[Antonio Gramsci]].

 

80ndate lõpus ja 90ndate alguses avaldas Bauman hulga raamatuid, mis tegelesid modernsuse, bürokraatia, ratsionaalsuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemadega.<ref>Eriti ''"Modernity and Ambivalence"'', Cambridge: Polity, 1991, ja ''"Modernity and the Holocaust"'', Cambridge: Polity/Blackwell, 1990.</ref> [[Freud]]i jälgedes nägi Bauman Euroopa modernsust kui kompromissi – modernne Euroopa oli nõus teatud vabaduse tasemest loobuma, et vastu saada suurema individuaalse turvalisuse tunne. ’Tahke modernsus’ (''solid modernity'') tähendas ebakindluse ja määramatuse eemaldamist. See tähendas kontrolli looduse üle, hierarhilist bürokraatiat, reegleid ja kategooriaid, et kõrvaldada isiklik ebakindlustunne. Inimelu kaootilised küljed pidid tunduma korrapärased ja tuttavlikud. Siiski näitas Bauman mitmes raamatus, et sellised korrastavad püüdlused ei vii kunagi soovitud tulemusteni. Alati jääb olema ühiskondlikke gruppe, keda ei anna hallata, teistest eraldada ja kontrollida. Raamatus ''"Modernity and Ambivalence"'' hakkas Bauman taolisi määratlematuid isikuid teoretiseerima ’võõra’ kujundit kasutades. Tuginedes [[Georg Simmel]]ile ja [[Jacques Derrida]]le hakkas Bauman võõrast kirjutama kui isikut, kes viibib kohal, kuid on samas tundmatu – isik, kelle suhtes ühiskond ei suuda otsusele jõuda.

Raamatus ''"Modernity and Ambivalence"'' üritas Bauman seletada eri lähenemisviise, mida modernne ühiskond võõra suhtes kasutab. Ühelt poolt mõjub võõras ja tundmatu tarbijaühiskonnas alati peibutavalt – teistsuguse ahvatlust saab kogeda eri roogi maitstes, eri moevoole jälgides, turist olles. Samas on võõral ka negatiivsem pool. Et teda ei saa kontrollida ja käskida, siis võõrast kardetakse, ta on potentsiaalne pätt, inimene väljaspool ühiskonna piire on ähvardav.

 

 

90ndate keskel hakkas Bauman tegelema [[postmodernism]]i ja [[Tarbijaühiskond|tarbijaühiskonnaga]].<ref>Näiteks ''"Work, Consumerism and the New Poor"'', Open University, 1998.</ref> Tema sõnul oli 20. sajandi teisel poolel modernses ühiskonnas toimunud nihe. Ühiskond oli muutunud tootjate ühiskonnast tarbijate ühiskonnaks. Baumani kohaselt pööras see muutus ümber Freudi "modernse" kompromissi – loobuti turvalisusest, et saaks nautida suuremat vabadust – vabadust osta, tarbida, elu nautida. Baumani jaoks oli see nihe "modernsusest" "postmodernsusesse". Sajandivahetusest on ta üritanud vältida "postmodernsuse" mõistet hoidmaks ära võimalikku mõistesegadust ja on kasutanud 'vedela' (ka ’voolava’) ja ’tahke’ modernsuse mõisteid (''liquid modernity'' ja ''solid modernity''). Tarbijaühiskonda vaagivates raamatutes kirjutab Bauman endiselt samast ebakindlusest, mida kirjeldas tahke modernsusega tegelevates kirjutistes, kuid uuemates raamatutes on need hirmud laialivalguvamad ja raskemini kindlaks määratavad. Need on ’vedelad hirmud’, mis on amorfsed ja millel ei ole kergesti identifitseeritavat referenti (nt. hirm pedofiilia ees).<ref>Vaata ''"In Search of Politics"'', Polity, 1999.</ref>

[[20. jaanuar|20.]]–[[24. jaanuar]]ini [[2014]] viibis Zygmunt Bauman [[Eesti]]s, pidades [[Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool]]i talvekooli raames [[Tallinn]]as loengu ja avaliku diskussiooni (koos [[Rein Raud|Rein Rauaga]]).

 

[[Kategooria:Poola teadlased]]

[[Kategooria:Sotsioloogid]]

[[Kategooria:Sündinud 1925]]