Jaak Olep: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
Lõpetas 1964 [[Tallinna 22. Keskkool]]i, 1971 [[Tartu Ülikool]]i. Oli 1971–80 ajalehe [[Sirp ja Vasar|Sirp ja Vasar]] korrespondent ja kunstiosakonna juhataja, seejärel [[Tolliamet]]i kunstiteadlane-kontrolör, 1982–85 ajakirja [[Kunst ja Kodu]] koostaja. 1989–91 töötas ajakirja [[Poliitika (ajakiri)|Poliitika]], hiljem Tallinna ajalehtede juures.<ref name="ETBL" />
Jaak Olep sündis 27. augustil 1945 aastal Tallinnas (isa teatrikunstnik Jaak Olep 1910-1971). Ta lõpetas 1964 a. Tallinna 22. Keskkooli ja astus kohe pärast seda Tartu Riiklikku Ülikooli ajalugu õppima. Võeti samal sügisel Nõukogude Armeesse, kus teenis strateegilises lennuväes. Tuli Tartu Ülikooli tagasi 1966 a.
Ülikooli ajal osales Jaak Olep kunstikabineti töös, läbides täielikult õppekava kohase praktiliste kunstiainete kolme aastase kursuse, alates joonistamisest, maalimisest kuni plakatikirjani, süvenedes eriti kollaaži väljendusvõimalustesse. Ta tegutses kunstirühmituses “Visarid” selle asutamisest alates ja esines rühmituse näitustel oma küllaltki omanäolise kunstiloominguga, peamiselt kollaažidega, kus kujundusliku ainetena kasutas muuhulgas väga erinevaid šriftitüüpe. Loonud sel ajal ka detailide rohkeid tušijoonistusi ja jõulistel värvikontrastidel põhinevaid akvarellimaale ning avaldanud hulganisti kunstikriitilisi artikleid kaasaja kunstist, peamiselt ajalehes “Taru Riiklik Ülikool”. Ta luges oma ülikooliaegseteks mõjustajateks V.Vaga, J.Kangilaskit ja L.Mälli.
Pärast akadeemilise stuudiumi lõpetamist 1971 a. oli J. Olep seotud kunstiga nii kriitiku, kunstilise juhi kui kunstnikuna. Töötas 1971-1977a. ajalehe “Sirp ja Vasar” korrespondendina ning aastani 1980 selle kunsti ja arhitektuuri lehekülgede toimetajana., seejärel 1980-1983 Tallinna sadama tollis kunsti ja väärismetallide eksperdina, kus aitas kaasa sel ajal ebasoosingus olnud Eesti edumeelsete kunstnike tööde ja näituste viimisele välismaale. Töötas 1983-1987 kombinaadis “ARS” monumentaalkunsti ateljee kunstilise juhina. Näiteks 1987 a. valmis koostöös abikaasaga tehtud projekti alusel kindral Lembit Pärna büsti alus Gonsiori tänaval. Ajavahemikul 1981-1985 oli ta ajakirja “Kunst ja Kodu” koostaja koos abikaasaga. Aastakümne vahetusel siirdus J. Olep poliitikasse, töötades aastatel 1990-1991 ajakirja “Poliitika” peatoimetajana ja hiljem mitme Tallinna ajalehe juures, kirjutades samal ajal ka mitmeid kaasaegset kunsti kajastavaid artikleid ajakirjale “Vikerkaar” ja ajalehele “ Eesti Aeg” (varjunimedeks olid Adam Krikk, Gustav Pähkel, Jürgen Rupski).
Kunstis on teda kui kriitikut huvitanud valdavalt ruumilised kunstid (skulptuur, arhitektuur) ja teoreetilised probleemid. Ruumiliste kunstide juurde viisid teda isiklik sõprus eesti juhtivate skulptorite (Jaak Soans, Ülo Õun, Mare Mikof) ja arhitektidega ( Toomas Rein, Vilen Künnapu, Ain Padrik, Harry Šein, Himm Looveer).
Jaak Olep oli alates aastast 1979 Eesti Kunstnike Liidu liige.
==Teadustöö==
| |||