Constantinus Suure usupoliitika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Markoqra1 (arutelu | kaastöö)
Markoqra1 (arutelu | kaastöö)
10. rida:
313. aastal kuulutas ta [[Milano edikt]]iga kristluse Rooma riigis lubatud religiooniks.<ref>Vt nt Milano edikt. – Fordham University. http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.asp (04.01.2014)</ref> H. G. Wellsi arvates mõistis ta, et kristlus oli ühendav jõud, mis pakkus moraalset solidaarsust riigis, kus oli palju kitsarinnalisi vaateid ja omakasupüüdlikkust.<ref>Wells, H. George. The Outline of History. Lk. 545.</ref>
 
==Usupoliitika 312-324==
==Kristluse soosimine==
Arheoloogilised leiud näitavad, et 312. aastal alustas ta Roomas [[Lateraani basiilika]] ehitusega, mida tehti riikliku toetusega.<ref>Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html</ref> 312. aasta lõpus andis ta Põhja-Aafrika kirikule rahalisi vahendeid kristliku elu arendamiseks.<ref>Saard, Riho. Lk. 73.</ref> 313. aastast rõhutas ta avalikult, et ta on "jumala teener", kes peab tagama ühtsuse oma kristlastest alamate seas.<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 625.</ref> 315. aastast pärit hõberahadele lasi ta vermida paganlike sümbolite kõrval ka khi-rho monogrammi, mida kristlased on pidanud kindlaks tunnistuseks sellest, et Constantinus oli juba siis kristlane, kuid see võis olla soov näidata, et Jeesus on Rooma uus võidujumalus.<ref>Saard, Riho. Lk. 73.</ref> 318. aastast pärinevas keiserlikus kirjas keelustas ta teatavad maagia vormid, mille puhul eristas ta "halba" ja "head maagiat", millest esimese eesmärk oli vandenõu inimelude vastu ning teise puhul kaitsta põllumajanduses saaki. 312-324. aastatest ei ole teada, et ta oleks algatanud traditsiooniliste usundite järgijate õiguste piiramist. Selle põhjuseks on peetud poliitilist pragmaatilisust.<ref>Lee, A.D. Traditional religions. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 172.</ref>
 
==Viited==