Diocletianus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
37. rida:
[[Germaania]]st lähtuvate rünnakute surve tõttu algatas laiaulatusliku [[Vana-Rooma armee|sõjaväe]] reformi. [[Leegion|Leegionite]] isikkoosseisu suurust vähendati 5000-lt<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 213.</ref> (osadel andmetel 6000-lt) 1000 kuni 500-le, kuid samas suurendati leegionite arvu, millega nende arv tõusis 140-ni.<ref>Mathiesen, Ralph. De Imperatoiribus Romanis. - Diocletian (284-305 A.D.), http://www.roman-emperors.org/dioclet.htm; Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 217–218.</ref> Impeeriumi kaitse parandamiseks suurendati sõjaväe suurust hinnanguliselt kuni kaks korda. Diocletianuse valitsemisaja maaväe hinnanguline suurus oli 310 000 ning mereväe suurus 30 000 sõdurit.<ref>Treadgold, Warren. Lk. 15.</ref>
Paljud ajaloolased on vaielnud selle üle, kas Diocletianuse ajal sai alguse sõjaväe jaotamine piirivägedeks ([[Limitanei]]) ja mobiilseks väliarmeeks ([[Comitatenses]]). Esimene mobiilne ratsavägi moodustati keiser [[Gallienus]]e ajal, kuid see ei pruukinud säilida pärast tema tapmist.<ref>Southern,
Tema ajal parandati ja rajati uusi kindlusi Brtianniasse, Reini ja Doonau jõgede äärde, mis tõstis tema ja kaasvalitsejate kui impeeriumi kaitsjate prestiiži.<ref>Kuhoff, Wolfgang. Diokletian, der verkannte Kaiser. - Archäologie Online, http://www.archaeologie-online.de/magazin/fundpunkt/forschung/2002/diokletian-der-verkannte-kaiser/seite-5/</ref> Samuti tehti muudatusi sõjaväe juhtimises. Piiriäärseted piirkonnad jaotati tsoonideks, milles paiknenud piirivägesid juhtis ohvitser, kes kandis tiitlit [[Dux|''dux'']] (mitm. ''duces''). Väliarmeesid juhtis ohvitser, kelle tiitliks oli [[Comes|''comes'']] (mitm. ''comites'').<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 165.</ref> Jalaväe kõrval suurenes raskerelvastuses ratsaväe osatähtsus.<ref>Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998. Lk. 214.</ref>
| |||