Dekreet: erinevus redaktsioonide vahel

Seaduste andmise õiguse sai [[Konstantin Pätsi teine ajutine valitsus|ajutine valitsus]] tagantjärele 24. novembril 1918 ([[Ajutised administratiivseadused]] olid vastu võetud juba 19. novembril 1918). Ka [[4. juuni]]l 1919 vastuvõetud [[Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord]] andis Vabariigi Valitsusele [[Asutav Kogu|Asutava Kogu]] ja [[Seadusandlik Delegatsioon|Seadusandliku Delegatsiooni]] istungite vaheaegadel seadusi vastu võtta. See õigus säilis ka [[Konstantin Pätsi esimese valitsuse seadusandlik tegevus|Konstantin Pätsi esimesel valitsusel]] kuni 1. novembrini 1921 (RT 1921, 101, 192).

[[1992. aasta põhiseadus]] sätestab riigipea dekreediõiguse seadluse nime all PS §§ 109-110-s. Tegemist on piiratud nn hädadekreedi andmise õigusega --– seadluse võib välja anda juhul, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ning esineb edasilükkamatu riiklik vajadus. Seadlusele peavad andma kaasallkirja Riigikogu esimees ja peaminister, kuid Riigikohus on selgitanud<ref>[http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/III-4%2F1-4%2F94 Riigikohtu otsus III-4/A-4/94]</ref>, et nende osa piirdub allkirjastamisega. PS sätteid seadlusandlusõigusest täpsustavad Vabariigi Presidendi töökorra seaduse §§ 14-1714–17.

* Johannes Klesment. Kuidas saabub seadus. [[Politseileht]], 20. märts 1939, lk. 108–112 [http://digar.nlib.ee/otsing/avaleht?pid=nlib-digar:15040]; 4. aprilaprill 1939, nr. 6, lk. 144–146 [http://digar.nlib.ee/otsing/avaleht?pid=nlib-digar:15041]; 18. aprill 1939, nr. 7, lk. 173–176 [http://digar.nlib.ee/otsing/avaleht?pid=nlib-digar:15042]; 20. juuni 1939, nr. 11/12, lk. 262–264 [http://digar.nlib.ee/otsing/avaleht?pid=nlib-digar:15046]; 19. juuli 1939, nr. 13, lk. 297–299 [http://digar.nlib.ee/otsing/avaleht?pid=nlib-digar:15047].