Patriarhaalsus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Patriarhaalsus''' on [[feminism|feministide]] käsitluses kasutusel olev termin, mis kirjeldab [[võim]]usuhteid meeste ja naiste vahel nii ühiskonnas kui ka eraelus. Termin ''patriarhaalsus'' tähendab otsetõlkes "isa võimu". Feminismiga seoses on mõiste saanud laiema tähenduse, tähistades meeste [[autoriteet]]i nii perekonna sees kui ka väljaspool ning naiste mahasurumist sotsiaalse, poliitilise ja majandussüsteemi kaudu, nii et meeste [[Sotsiaalne positisoon|positsioon]]i õigustamine tundub seaduslik ja loomulik.

Naist on patriarhaalses mõtteviisis on läbi aegade seotud kehaga, bioloogilise looduslähedusega, mitteusaldusväärsusega, alaväärtuslikkusega. Naisi on [[objekt]]idena vaadeldud ning neile sotsiaalse [[subjekt]]i positsiooni keelatud just halvustava naise kehale keskendumise kaudu. [[George Grosz]] väidab, et sellised mõttekäigud on toiminud [[Essentsialism|essentsialistlikus]], mitteajaloolises ja [[Universalism|universalistlik]]us võtmes; sellest võtmest loobudes on tal aga võimalik jõuda uutele lähtepositsioonidele.

Naisteaduste [[metodoloogia]] ja [[teooria]] on pühendanud viimastel aastakümnetel peatähelepanu just patriarhaalsusele, eriti pärast [[Kate Millett]]i raamatu "Sexual Politics" ilmumist [[1970]]. aastal. Kirjandusloolane Kate Millet oli esimene, kes feministlikus teoorias süstemaatiliselt tutvustas patriarhaadi olemust tänapäeva ühiskonnas. Millet arendas patriarhia mõiste [[patriarh]]ist, suguharu meespealikust, meeste ülemvõimuni [[perekond|perekonnas]] ja terves [[ühiskond|ühiskonna]] struktuuris. Ta kirjeldas meeste võimu ilminguid, naiste alluvust meesvõimule kõikides ühiskonnakihtides, kus ahistamismehhanism on ühiskonnastruktuuridesse nii sisse kasvanud, kus naised ise on õppinud ennast identifitseerima meeste arvamuste ja seisukohtade järgi, nii et meile, kes me selles ühiskonnas elame, kõik paistabki normaalne ja loomulik. Milleti järgi ei pea meeste võim naiste üle olema tegelik [[mees]], sest patriarhaalset survet vôivad avaldada ka need naised, kes on omaks vôtnud patriarhaalse ellusuhtumise. Seda survet vôib avaldada ühiskond ja patriarhaalne [[sümbolism]] ühiskonnas, samuti patriarhaalne keelepruuk.

Milleti sõnul tugineb sugupoolte vahekord võimule, meeste võimule naise üle, mis on poliitiline, kuna see läbistab kôik ühiskonna struktuurid riigi[[valitsus]]est, [[rahandus]]est ja [[haridussüsteem]]idest kuni [[perekond]]ade ja mehe-naise omavaheliste suheteni. Meeste [[seksuaalne domineerimine]] on niivõrd universaalne ja kõike läbiv, et see on muutunud ühiskonnale nähtamatuks "kultuurimustriks". Milleti järgi on meeste ülemvõim kõige läbitungivam ja kõikehõlmavam [[ideoloogia]] terves [[kultuur]]is ning kõige põhilisem võimu vorm, mis läbistab [[sotsiaalne klass|klassi]]- ja [[rass]]ierinevusi kõikides struktuurides. Patriarhaalsus püsib pideva mõjutamise kaudu terve inimelu jooksul igas valdkonnas, algab väikelapse ühiskonnastamisega, läbib haridusstruktuurid ja on kindlustatud kultuurisümbolite, kirjanduse, filosoofia ja usulise dogma kaudu. Ta on imbunud läbi kõikidest ühiskonnavaldkondadest niivõrd totaalselt, et on muutunud nähtamatuks katusstruktuuriks meie maailmavaadetes ja ideoloogiates, sest me oleme ennast niimoodi kohandanud ja usume, et see peabki nii olema ja teist võimalust polegi.

Milletil tähendab patriarhaalsus ka meeste majanduslikku võimu ja naisi majanduslikult oma huvides ära kasutamist meeste poolt. Näiteks võib tuua lastekasvatust ja naiste kodust tööd, kus omavahelised rollid on nii jaotatud, et naistele jääb palju suurem koorem olukordades, kus mõlemad töötavad, mis seega takistab naistel oma valitud erialal edasi kõrgemale pääseda. Kuna aga patriarhaalne kultuurimuster on meil nähtamatu ja imikust peale ühiskonna mõjul välja kujunenud, käitume selle järgi automaatselt.

Lääne feministidel läks aastaid, et patriarhaalsuse toimest täielikult aru saada. Ka [[Ruth Benedict]] on rõhutanud, et kõikehõlmavaid kultuurimustreid on väga raske näha ja neid peab õppima tabama, et neid enda ümber igapäevases elus märgata ja identifitseerida. Kultuuristereotüüpe on palju kergem tajuda ja analüüsida, kui need on juba oma tähenduse ammendanud ja ühiskond on nendest väljunud. Alles siis hakatakse mõistma, et need polnudki [[bioloogiline|bioloogilised]] ja kaasasündinud.

Praegu peetakse üheks olulisemaks uurimuseks ajaloolase [[Gerda Lerner]]i kaheköitelist monumentaalteost "Women and History", mille esimene köide, "The Creation of Patriarchy", ilmus [[1985]], teine köide "The Creation of Feminist Consciousness" [[1993]]. Lerner analüüsib patriarhaalse süsteemi ilmingute alglätteid, proovib mõista, kuidas nad tekkisid ja miks nad ikka veel püsivad, mida tähendab meile patriarhaalne ühiskonnastruktuur ning kuidas me tajume oma positsiooni ja võimalusi selles struktuuris. Lerneri hinnangul oleme kuni 1970. aastateni kuulnud peamiselt meeste ja androtsentriliste naiste arvamusi sellest, kuidas peaksime ennast tundma ja mida peaksime tajuma.