Koivaliina: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
22. rida:
==Ajalugu==
Koivaliina kirjalik esmamainimine langeb [[1111]]. aastasse, mille all Novgorodi kroonikas on juttu vürst Mstislavi sõjaretkest. Varajased riiklikud moodustised [[Põhja-Vidzeme]]s olid Tālava ja Atzele-maa. Viimase lääneosas asus vana [[latgalid|latgalite]], [[liivlased|liivlaste]] ja [[eestlased|eestlaste]] asula, mille nimi oli samuti Atzele.
Aastal [[1224]] läks Atzele [[ristirüütlid|ristirüütlite]] kätte. Koiva veetee ja [[Riia]]–[[Pihkva]] tee ristumiskohana oli see koht suure [[strateegiline tähtsus|strateegilise tähtsusega]], mistõttu [[Liivi ordu]] rajas [[1238]] sinna kivi[[linnus]]e. Kui [[1342]] rajati linnus ka [[Alūksne]]sse, siis Koivaliina linnuse tähtsus vähenes.
[[Liivi sõda|Liivi sõjas]] ja [[Poola-Rootsi sõda (1600–1629)|Poola-Rootsi sõjas]] vallutati linnus mitu korda ja selle ümbrus käis käest kätte. Aastal [[1625]] [[läänistamine|läänistas]] [[Rootsi kuningas]] [[Gustav II Adolf]] ümbruskonna [[marssal]] [[Axel Baner]]ile, kuid läks 17. sajandi lõpus toimunud [[mõisate reduktsioon]]i käigus riigile. [[Põhjasõda|Põhjasõja]] käigus purustasid [[Venemaa|Vene]] [[suurtükk|suurtükid]] linnuse, mis on tollest ajast saadik [[varemed|varemetes]].
Põhjasõja tulemusena sai piirkonnast Vene keisririigi osa. [[1720. aastad|1720. aastatel]] renditi mõis Johann von Wulfile, kuid [[1745]] kinkis keisrinna [[Jelizaveta Petrovna]] Koivalinna mõisa [[Holsteini hertsogiriik|Holstteini]] [[õuemarssal]]ile parun Bernhard Reinhold von Delwigile. Aastal [[1780]] päris mõisa marssali poeg Karl Gustav Delwig, kes [[1784]] müüs selle Heinrich von Rautenfeldile. Viimast on mäletatud talupoegade vastu julma mõisnikuna. Aastal [[1818]] ostis mõisa ära üks [[Vidzeme]] rikkamatest parunitest Adolf von Wulf. Talle kuulus üle 40 mõisa ([[Cesvaine mõis|Cesvaine]], [[Aumeisteri mõis|Aumeisteri]], [[Alsviķi mõis|Alsviķi]], [[Ādamsi mõis|Ādamsi]], [[Aizkuja mõis|Aizkuja]], [[Lode mõis|Lode]] jt mõisad) ning peale selle rentis ta mitmeid mõisaid riigilt. Koivaliina jäi Wulfide suguvõsa kätte 100 aastaks. Selle ajaga ehitati üle 15 hoone ja kujundati park. Läti maareformi käigus võõrandati mõis selle viimaselt omanikult Waldemar von Wulfilt.
34. rida:
===Peahoone===
Gaujiena mõisakompleks on üks suuremaid Lätis. Selle keskosa asub [[18. sajand]]i lõpus lammutatud keskaegse kindluse eellinna territooriumil.
Mõisakompleksi dominant on peahoone (''Gaujienas Jaunā pils'' 'Koivaliina Uus loss'). See on Alūksne rajooni suurim mõisahoone ning üks suuremaid Lätis. Selle klassitsistliku häärberi laskis 19. sajandi alguses ehitada parun Wulf. Hoone valmis [[1850]]. aastal. [[1850. aastad|1850]].–[[1960. aastad|1960. aastatel]] ehitati loss ümber. Muuhulgas ehitati kuuest [[joonia sammas|joonia sambast]] koosnev sammastik ning muudeti katuse kuju. Teisel pool, pargi vastas on terrass. Peasissekäigu treppi valvab kaks lamavat lõvi.
[[Interjöör]]i kujundus pärineb nimetatud ümberehituste ajast. Selle aluseks on [[ampiir]]i ja [[neorokokoo]] motiivid.
Aastal [[1922]] läks loss haridusministeeriumi käsutusse. Hoone oli haletsusväärses seisukorras: 90 akent oli katki, 26 ust oli puudu, kaks ahju oli lõhutud. Samal aastal hakkas lossis tööle keskkool, mis küll ei kasutanud kõiki ruume. Kool kasutas ka mitmeid teisi mõisa hooneid. Praegu on lossis Koivaliina gümnaasium. Lossis on kooli- ja koduloomuuseum. Aastatel [[1948]]–[[1952]] õppis selles koolis luuletaja [[Ojārs Vācietis]].
===Teised hooned===
Mõisakompleksi vanim hoone on [[1788]] ehitatud mõisa[[ait]]. Aastal [[1838]] ehitati mõisateenijate elu- ja majandushoone, mida hüütakse pritsimajaks, sest [[1886]] eraldas mõisnik maja lõunaotsa enda asutatud vabatahtlikule tuletõrjujate ühingule. Ansamblisse kuuluvad veel tallmeister-kutsari maja, mis on tallikompleksi keskosa (äärmised osad on hävinud), [[tõllakuur]], aedniku maja (ehitati 18. sajandi 2. poolel, hiljem kasutati piirituselaona), [[jääkelder]] (19. sajandi algus), [[kasvuhoone]]d massiivsete punastest tellistest otsaseintega (19. sajandi 2. pool), [[rehi]] (19. sajandi 2. pool), mis nüüd on ümber ehitatud töökodadeks, veinimaja (19. sajandi lõpp), millest on järel romantilised [[neogooti stiil]]is varemed, ja õllepruulija maja (praegu [[Jāzeps Vītols]]i majamuuseum "Anniņas"), mis valmis [[1827]]–[[1865]]. Ainult tallid on ehitatud neogooti stiilis, ülejäänud hoonete arhitektuuris domineerib [[klassitsism]].
===Mõisapark===
Mõisapark (pindala 12 [[hektar|ha]]) koosneb mitmest iseseisvast alast. Üks osa pargist hõlmab mõisa keskuse hooned ja peaaegu korrapärase paraadõue ning mäe ja linnusevaremed. Sealt avaneb vaade [[Koiva]] jõe orule. Pargi lõunaosa endise Koiva kalda nõlval on kujundatud maastikupargiks tiikide ning aiaarhitektuurielementidega.
====Kabel-mausoleum====
Gaujienas asub üks Läti imposantsemaid klassitsistlikke mõisnike kabel-mausoleume. Aastal [[1872]] ehitatud kabelisse maeti ümber [[1871]] [[Saksamaa]]l [[Wiesbaden]]is surnud Julius von Wulf. Kabel on ruudukujuline ning seda katab kuppel. Peasissekäigu juures on sammastik. Antiikne vormikeel rõhutab pühalikku rahu ning sümboliseerib lahkunu vägevust, üllust ja rikkust. Okupatsiooniajal viisid Alūksne sõdurid mausoleumi marmorsambad Alūksnesse.
54. rida:
==Ordulinnuse varemed==
Pargis on Koivaliina lossivaremed. [[Koiva]] kõrgele kaldale ehitati [[1236]]–[[1238]] [[ordulinnus]], mis oli üks väiksematest kindlustatud lossidest Liivimaal ja üks vanematest Läti alal. Legendi järgi aeti lossimüüri ehitusele kokku kogu ümbruskonna rahvas, sealhulgas, naised, raugad ja lapsed, kui nad ainult jaksasid seitsme naela raskust kivi tõsta. Alguses ei tahtnud ehitus kuidagi edeneda, sest mis päeval ehitati, see öösel lammutati. Viimaks anti nõu, et tuleb elus inimene lossimüüri kinni müürida. Siis juhtus, et õde-venda Jānis ja Grietiņa tulid [[Dārta]] mõisast seda imetööd vaatama. Nad joodeti täis ja müüriti sisse. Kolm päeva oli kuulda laste kõlatut häält.
[[Liivi sõda|Liivi sõja]] ajal [[1558]] vallutasid linnuse venelased, kes hävitasid linnakese ja osa linnusest. Aastal [[1560]], kui linnus teist korda vallutati, hävitati see täielikult. Aastal [[1600]] linnus taastati. Nüüd vallutasid selle rootslased, [[1602]] õnnestus poolakatel see tagasi vallutada.
Linnus purustati lõplikult [[Põhjasõda|Põhjasõja]] ajal. Venelaste leer olnud teisel pool Koivat Cara (Cavara) mäel. Rootslased olevat näinud, et ei suuda linnust kaitsta, ja olevat saatnud keiser [[Peeter I|Peetri]] enda juurde saadiku kirjaga, et linnus alistub lahinguta. Saadik jõudnud millegipärast kohale alles siis, kui linnus oli juba suurtükkidega puruks lastud.
Pärast purustamist kasutati linnust ehitusmaterjali hankimise kohana, kuid [[18. sajand]]i lõpus ja [[19. sajand]]i alguses rajati selle ümbrusse park, kuhu romantilised varemed hästi sobisid.
Lossist olevat välja läinud kaks maa-alust käiku – üks Koiva alt läbi, teine Rāte pallu (''Rātes sils''). Lossimäe sisse olevat peidetud rahakirst, mida valvavat must koerake. Ka nõukogude ajal olevat parteijuhid peidetud varandust otsinud.
==Kirik==
Koivalinna luteri kirik, mis ehitati [[1892]], lasti [[1944]] õhku. Praegu ehitatakse selle vundamendile M. Ģelžsi projekti järgi uut kirikut. Kirikumäelt (''Baznīckalns'') avaneb suurepärane vaade Koiva orule.
70. rida:
==Jāzeps Vītolsi maja==
Aastal [[1922]] kinkis Läti valitsus
Meenutuseks reisist Tšehhi mägedesse ja helilooja 80. sünnipäevaks ehitati aeda palkmaja "Dārza māja" 'Aiamaja', mis meenutab tšehhi jahimeeste onne. Aiamaja valmis lõplikult [[1943]]. Uues majas nad elada ei jõudnud, vaid ainult puhkasid sead vahetevahel jalutuskäikudel. Maja vundamendi edelanurka on müüritud 12 [[mäekristall]]i ja ürik, kus on öeldud, kes ja millal maja ehitas.
[[1944]]. aasta sügisel pidid Vītolsid Lätist lahkuma. 1961. aastal sisustati majja Jāzeps Vītolsi majamuuseum, milles eksponeeritakse tema töötuba. Aprillis [[1988]] oli seal tulekahju, milles enamik eksponaate sai kahjustada. Praegu on muuseum jälle avatud. Palju eksponaate on annetanud helilooja abikaasa õelapsed.
Lähedusse on püstitatud marmorrist, mis on toodud Jāzeps Vītolsi viimsest puhkepaigast [[Lübeck]]ist.
Alates [[1988]]. aastast peetakse Gaujienas iga aasta juulis Jāzeps Vītolsi laulupäeva, kuhu kogunevad koorid kogu Lätist.
==Teised vaatamisväärsused==
Gaujienas ja selle ümbruses on [[dolokivi|dolomiidi]][[paljand]]eid, kaldaastanguid ning maa alla kaduv jõgi (läti keeles ''ūdensrijējs'' 'veeõgard') ning luuletaja [[Ojārs Vācietis]]e lapsepõlvemaa.
[[Kategooria:Läti asulad]]
| |||