Ava peamenüü

Muudatused

 
==Varajane elu==
Ta sündis Naissuses (tänapäeva [[Niš]], [[Serbia]]) [[Constantius I Chlorus]]e pojana. Tema ema oli Bitüüniast pärit Helena, keda on kirjanduses ka Constantiuse armukeseseks nimetatud. Constantinuse perekonna liikmete usulised veendumused ei ole päris selged. Tema ema Helena oli [[Eusebios]]e andmetel pöördunud poja eeskujul kristlusesse. [[Robin Lane Fox]]i andmetel oli tema isa "kõgreima jumala" austaja, kes suri paganana,<ref>Lane Fox, Robin. Pagans and Christians in the Mediterranean world from the second century AD to the conversion of Constantine. London, 2006. Lk. 610.</ref> kuid keda on peetud ka päikesejumal [[Sol Invictus]]e pooldajaks.<ref>Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.</ref> Constantius lasi enda valitsetava impeeriumi osa müntidel kujutada teiste jumaluste kõrval ka päikesejumalat.<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 615.</ref> 293. aastal saadeti Constantinus [[Nikomeedia]]sse (tänapäeva Ízmit, [[Türgi]]) keiser [[Diocletianus]]e õukonda, kus ta pidi olema tema pantvang, et kindlustada [[tetrarhia]] süsteemis jõudude tasakaalu. Teisisõnu pidi see ära hoidma selle, et Constantius talle alluvate vägedega Diocletianuse vastu sõda alustaks.<ref>Konstantin „der Große”. - Ökumenisches Heiligenlexikon</ref> Varasema elu jooksul teadis ta osadel andmetel kristlust kui negatiivset ja samas tugevat nähtust, mille kohta kasutati ka mõistet "[[ateism]]". 293-305 osales koos teiste õukonna liikmetega sõjakäikudel Rooma linnast impeeriumi idapiirideni. Saavutas [[tribuun]]i auastme ning võis 297/298. aastal osaleda abikeiser [[Galerius]]ega sõjakäigul Pärsia vastupealinna [[Ktesiphon]]i. Õukonnas puutus ta kokku haritlastega, kes olid kristluse vastased.<ref>Lane Fox, Robin. London, 2006. Lk. 611, 631.</ref> Constantinuse usuliste tõekspidamiste kohta on teada, et ta oli alguses [[Herakles]]e kultuse pooldaja, kuid 306. aastal sai temast Sol Invictuse pooldaja. Samas tegutsesid tema lähikonnas kristlastest nõuandjad, kelle kaudu võis ta kristluse kohta rohkem teada saada.<ref>Hoffmann, Heinz. Kaiser Konstantin und die Schlacht an der Milvischen Brücke. - Neue Züricher Zeitung, 27.10.2012 http://www.nzz.ch/aktuell/feuilleton/literatur-und-kunst/kaiser-konstantin-und-die-schlacht-an-der-milvischen-bruecke-1.17724965 (02.01.2014)</ref> Jäi Nikomeediasse endisesse Dicoletianuse õukonda ka pärast seda, kui 1. mail 305. aastal sai Diocletianuse järglaseks Galerius, kellele oli Constantinus ebamugav konkurent. Selle lühikese aja kohta on lugusid selle kohta, kuidas Galerius üritas korraldada tema tapmist. Põgenes samal aastal salaja Rooma impeeriumi teede- ja postivõrgustikku kasutades oma isa juurde Britannia saarele. Constantius suri Eburacumis (tänapäeva [[York]]) 25. juulil 306. aastal ning pärast seda kuulutasid talle allunud vanemohvitserid tema järglaseks Constantinuse, kes esialgu taotles vaid abikeisri (''caesar'') tiitlit.<ref>Goldsworty, Adrian. How Rome fell : death of a superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 176.</ref>
Constantinuse usuliste tõekspidamiste kohta on teada, et ta oli alguses [[Herakles]]e kultuse pooldaja, kuid 306. aastal sai temast Sol Invictuse pooldaja. Samas tegutsesid tema lähikonnas kristlastest nõuandjad, kelle kaudu võis ta kristluse kohta rohkem teada saada.<ref>Hoffmann, Heinz. Kaiser Konstantin und die Schlacht an der Milvischen Brücke. - Neue Züricher Zeitung, 27.10.2012 http://www.nzz.ch/aktuell/feuilleton/literatur-und-kunst/kaiser-konstantin-und-die-schlacht-an-der-milvischen-bruecke-1.17724965 (02.01.2014)</ref> Jäi Nikomeediasse endisesse Dicoletianuse õukonda ka pärast seda, kui 1. mail 305. aastal sai Diocletianuse järglaseks Galerius, kellele oli Constantinus ebamugav konkurent. Selle lühikese aja kohta on lugusid selle kohta, kuidas Galerius üritas korraldada tema tapmist. Põgenes samal aastal salaja Rooma impeeriumi teede- ja postivõrgustikku kasutades oma isa juurde Britannia saarele. Constantius suri Eburacumis (tänapäeva [[York]]) 25. juulil 306. aastal ning pärast seda kuulutasid talle allunud vanemohvitserid tema järglaseks Constantinuse, kes esialgu taotles vaid abikeisri (''caesar'') tiitlit.<ref>Goldsworty, Adrian. How Rome fell : death of a superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 176.</ref>
 
==Varajane valitsemisaeg==
274

muudatust