Constantinus Suur: erinevus redaktsioonide vahel

Ta sündis Naissuses (tänapäeva [[Niš]], [[Serbia]]) [[Constantius I Chlorus]]e pojana. Tema ema oli Bitüüniast pärit Helena, keda on kirjanduses ka Constantiuse armukeseseks nimetatud. Constantinuse perekonna liikmete usulised veendumused ei ole päris selged. Tema ema Helena oli [[Eusebios]]e andmetel pöördunud poja eeskujul kristlusesse. [[Robin Lane Fox]]i andmetel oli tema isa "kõgreima jumala" austaja, kes suri paganana,<ref>Lane Fox, Robin. Pagans and Christians in the Mediterranean world from the second century AD to the conversion of Constantine. London, 2006. Lk. 610.</ref> kuid keda on peetud ka päikesejumal [[Sol Invictus]]e pooldajaks.<ref>Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.</ref> Constantius lasi enda valitsetava impeeriumi osa müntidel kujutada teiste jumaluste kõrval ka päikesejumalat.<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 615.</ref> 293. aastal saadeti Constantinus [[Nikomeedia]]sse (tänapäeva Ízmit, [[Türgi]]) keiser [[Diocletianus]]e õukonda, kus ta pidi olema tema pantvang, et kindlustada [[tetrarhia]] süsteemis jõudude tasakaalu. Teisisõnu pidi see ära hoidma selle, et Constantius talle alluvate vägedega Diocletianuse vastu sõda alustaks.<ref>Konstantin „der Große”. - Ökumenisches Heiligenlexikon</ref> Varasema elu jooksul teadis ta osadel andmetel kristlust kui negatiivset ja samas tugevat nähtust, mille kohta kasutati ka mõistet "[[ateism]]". 293-305 osales koos teiste õukonna liikmetega sõjakäikudel Rooma linnast impeeriumi idapiirideni. Saavutas [[tribuun]]i auastme ning võis 297/298. aastal osaleda abikeiser [[Galerius]]ega sõjakäigul Pärsia vastu. Õukonnas puutus ta kokku haritlastega, kes olid kristluse vastased.<ref>Lane Fox, Robin. London, 2006. Lk. 611, 631.</ref>
Constantinuse usuliste tõekspidamiste kohta on teada, et ta oli alguses [[Herakles]]e kultuse pooldaja, kuid 306. aastal sai temast Sol Invictuse pooldaja. Samas tegutsesid tema lähikonnas kristlastest nõuandjad, kelle kaudu võis ta kristluse kohta rohkem teada saada.<ref>Hoffmann, Heinz. Kaiser Konstantin und die Schlacht an der Milvischen Brücke. - Neue Züricher Zeitung, 27.10.2012 http://www.nzz.ch/aktuell/feuilleton/literatur-und-kunst/kaiser-konstantin-und-die-schlacht-an-der-milvischen-bruecke-1.17724965 (02.01.2014)</ref> Jäi Nikomeediasse endisesse Dicoletianuse õukonda ka pärast seda, kui 1. mail 305. aastal sai Diocletianuse järglaseks [[Galerius]], kellele oli Constantinus ebamugav konkurent. Selle lühikese aja kohta on lugusid selle kohta, kuidas Galerius üritas korraldada tema tapmist. Põgenes samal aastal salaja Rooma impeeriumi teede- ja postivõrgustikku kasutades oma isa juurde Britannia saarele. Constantius suri Eburacumis (tänapäeva [[York]]) 25. juulil 306. aastal ning pärast seda kuulutasid talle allunud vanemohvitserid tema järglaseks Constantinuse, kes esialgu taotles vaid abikeisri (''caesar'') tiitlit.<ref>Goldsworty, Adrian. How Rome fell : death of a superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 176.</ref>