Erinevus lehekülje "Eliit" redaktsioonide vahel

Lisatud 31 baiti ,  7 aasta eest
P
parandasin skripti abil kriipsud
(ka ansambel)
P (parandasin skripti abil kriipsud)
{{toimeta}}
 
'''Eliit''' on suhteliselt väikesearvuline grupp inimesi, kes kasutavad prviligeeritud [[Sotsiaalne staatus|staatust]], mis tõstab neid kõrgemale inimestest, kes kuuluvad madalama staatusega [[grupp]]i.
 
Eliit paikneb paikneb [[Sotsiaalne kihistumine|stratifikatsioonistruktuuri]] tipus, kuna talle kuulub ühiskonnas oluliseks ja väärtuslikuks peetud tunnuseid (päritolu, varandus, [[võim]] või haritus).
Eliitide uurimine sai alguse [[20. sajand]]i alguses, esimesteks teoreetikuteks sellel alal olid [[Vilfredo Pareto]], [[Gaetano Mosca]] ja [[Roberto Michels]]. [[Politoloogia]] aspektist lähtudes on vajalik tundma õppida, kuivõrd olulist rolli nad mängivad erinevate [[poliitika]]te elluviimisel ja kuivõrd nad mõjutavad poliitilisi protsesse ühiskonnas.
 
Ühiskonnas on levinud arvamus eliidist kui grupist, kuhu kuuluvad väljapaistvate isikuomadustega isikud. Tihti vastab selline ettekujutus ka tõele - omades erilisi [[privileeg]]e, omandavad paljud kõrgkihtidest pärinevad isikud aja jooksul sellised vaimsed omadused, mille kandjateks ühiskonna silmis peabki eliit olema. Eliiti kuuluvad isikud ei pruugi sündides kaasa saada erilisi isiksuslikke omadusi, küll võivad nad aga omada erilisi vaimseid omadusi, mis on eelkõige [[elukogemus]]e ja [[treening]]u tagajärg.
Mõned teoreetikud on arvamusel, et tõeline eliit kerkib esile siis, kui ajaloolises missioonis osalejad veenduvad selles, et ainult nemad suudavad missiooni korralikult läbi viia. Neid tuntakse kui ametisolijaid, kes on ühiskonda valitsevates [[institutsioon]]ides võtmepositsioonidel ja kes kollektiivselt moodustavad eliidi. Eliiti võib defineerida veel kui valitsejate gruppi, kelle võimuses on omastada vahendeid mitte-eliidilt, kes omakorda moodustavad selgepiirilise organisatsioonilise aparaadi.
 
Tänapäeva moodsas ühiskonnas eksisteerib '''avatud eliidi printsiip'''. [[Demokraatia|Demokraatliku]] riigikorra puhul on juurdepääs võimule põhimõtteliselt avatud igaühele. [[Pluralism (poliitika)|Pluralistlik]]us ühiskonnas moodustavad juhtkihi erinevad juhtimis- ja valitsemisfunktsioone kandvad ning omavahel konkureerivad juhtgrupid. [[Autokraatia|Autoritaar]]-[[Totalitarism|totalitaarsetes]] ühiskondades toimub eliidi moodustumine teisiti kui demokraatlikes riikides, alludes teistele ühiskondlikele seaduspärasustele.
 
== Teooriad ==
Pareto käsitleb oma teoorias veel eliitide tsirkulatsiooni ehk ringlemist. Seni kui eliit on avatud andekaimatele mitteeliidi hulgast, on andekate ja eliidi positsioonid suuresti kattuvad. Kui aga eliit muutub suletuks, kaugenevad ka andekad ja eliit üksteisest. Viimasel juhul võib olla ohustatud sotsiaalne tasakaal ning ühiskond muutub aldiks vägivaldsetele väljaastumistele, mis ei pruugi aga elimineerida eliidi võimu.
 
[[Gaetano Mosca]] jagab ühiskonna valitsevaks ehk poliitiliseks klassiks ja valitsetavaks klassiks ning massiks. Ta väidab, et enamuse valitsust pole võimalik hoida ülal vastu tegutsemisega vähemusele. Vähemused valitsevad enamust isegi [[demokraatia]]s, kuna vähemusel on võime organiseerida ja massid jäävad mitteorganiseerituks. Ta osutab ka neljale kriteeriumile eliiti kuulumisel - jõukus, sünnipära, sõjaline vaprus ja "teadmine". Kuigi need neli alust, kas siis üksikult või üksteisega segatult, moodustaksid ajalooliste valitsevate klasside objektiivse võimubaasi, eeldab kindel valitsus Mosca arvates veel "sideainet", mille ta leiab olevat "poliitilises vormelis" - antud ühiskonnakorra oludes laialdaselt aktsepteeritud tõekspidamiste ja printsiipide kogumis. Poliitiline vormel ehk [[poliitiline konsensus]] annab valitseva klassi domineerimisele "õigustuse". Mosca väitis [[aristokraatia]] näitel, et valitsev eliit peab uue klassi kaasa haarama valitsevasse poliitikasse ([[Inglismaa]] 17-1817–18. sajand), vastasel juhul ta kukutatakse ([[Prantsusmaa]] [[1789]]).
 
[[Roberto Michels]] lähtub oma teoorias poliitiliste [[partei]]de ja [[Ametiühingud|ametiühingute]] [[võim]]u uurimisest. Ta leidis, et isegi need organisatsioonid, mille põhimõtted rajanesid demokraatlikel alustel, olid organiseeritud [[Oligarhia|oligarhilisel]] viisil. Michelsi arutluskäigu loogika järgis mõttekäiku, et kuigi demokraatlikud põhimõtted tagavad kõigile võrdse osalusvõimaluse, jaguneb vaadeldav organisatsioon ikkagi liidrite vähemuseks ja juhitavaks enamuseks. Algselt on liidrid organisatsiooni täidesaatvaks organiks, kuid hiljem hakatakse tarvitama peaaegu piiramatut [[võim]]u organisatsiooni lihtliikmete üle. Tihti tuleb otsuseid teha kiiresti, mis ei ole aga sageli võimalik demokraatlike protseduure järgides, seega võib liidritel tekkida kiusatus neid protseduure eirata. Siit tuleneb Michelsi "raudse oligarhia seadus" - kes ütleb organisatsioon, ütleb oligarhia, ja mida arenenum on organisatsioon, seda tugevam on oligarhia.
 
[[Anton Steen]] viis aastatel [[1992]]-[[1994]] [[Baltimaad|Balti riikides]] läbi uurimuse poliitiliste eliitide kohta. Tema uurimuse ajendiks oli huvi, kuidas on muutunud eliit üleminekul ühest režiimist teise. Kes on see uus võimu eliit, kuna taasiseseisvumine, turu reformid ja [[demokraatia]] on loonud uue poliitilise [[paradigma]] - eliidi värbamine peaks nüüd toimuma uutel alustel. Ta arutleb, et eliidi struktuur rajaneb nende allikate kontrollimisel, millest teised on sõltuvad. Steen leiabki, et peamine probleem uutes riikides on kontrolli loomine protseduuride ja poliitiliste väljundite üle. Eliidi kontroll on eriti oluline riikides, kus on suur [[etniline vähemus]], mida tajutakse kui ohtu [[rahvuslik sõltumatus|rahvuslikule sõltumatusele]] ja [[kultuur]]ile. Steeni arvates olid eliidid [[Baltimaad|Balti riikides]] totalitaarsel perioodil äärmiselt stabiilsed, ühinenud ja ideoloogiliselt kokkukuuluvad. [[Opositsioon]] peaaegu puudus ja siin ei olnud korporatiivseid institutsioone nagu seda oli [[fašism|fašistlikes]] autoritaarsetes režiimides. (Steen, 1996a: 143). Uue eliidi formeerumisel tekkis küsimus, kuidas suhtuda vanasse eliiti, kaasa arvatud eliiti [[vene vähemus]]. Selge on see, et uus riik vajas võimekaid inimesi ja seepärast välistati inimesi uue eliidi hulgast ainult ühe kriteeriumi alusel - seotus [[KGB]]-ga ja aktiivne toetus [[augustiputš]]ile [[Moskva]]s.
 
Kui [[Läti]]s ja [[Leedu]]s saab rääkida eelneva režiimiga seotud inimeste jätkuvast tegevusest, siis Eesti puhul on ühise taustaga parlamendiliikmete proportsioon tunduvalt madalam. Samas tuleb meeles pidada, et Balti riikides oli [[Kommunistlik Partei|Kommunistliku Partei]] liikmeid 5-75–7 protsenti siin elavast [[rahvastik]]ust. Valdavaks nähtuseks oli vene rahvusest inimeste puudumine poliitilistelt positsioonidelt. Ka naiste osakaal parlamentides oli väike. Eesti parlamendis oli vaid 11 protsenti naisi, mis ei vastanud kaugeltki rahvastiku soolisele proportsioonile. Nõukogude ajal oli poliitilise eliidi vanus kõrge, põhjustades niiöelda [[gerontokraatia]]t. Eestis keskmine vanus uues parlamendis oli 46 aastat. Steen järeldab parlamentides läbi viidud uurimuse põhjal, et [[Eesti]] eliit võrreldes Leedu ja Läti omaga kaldub olema noorem, enim [[linnastumine|linnastunud]] ja nad põlvnevad [[kõrgharidus]]ega ning kõrge sotsiaalse positsiooniga peredest. Stabiilse demokraatia väljavaade Balti riikides tundub olevat eriti sõltuv legitiimsete demokraatliku suhtumisega poliitiliste liidrite värbamisest.
 
[[Kategooria:Sotsiaalsed grupid]]
16 918

muudatust