Ava peamenüü

Muudatused

[[Pilt:Ponte Milvio-side view-antmoose.jpg|pisi|Mulviuse sild (''Ponte Milvio'')]]
 
'''Tetrarhia sisekonfliktid'''
306. aastal laiendas Galerius Diocletianuse maksuseaduste kehtivusala Itaaliasse, mis oli sajandeid maksuvaba, mis tekitas suure vastuseisu. [[Maximianus]]e poeg [[Maxentius]] kasutas seda ära ning tema toetajad, kelle seas oli ka [[pretoriaanid|pretoriaani kaardivägi]], kuulutasid ta Rooma linnas keisriks. Teda asus toetama enne võimu juurest taandunud Maximianus. Galerius ja [[Severus]] aga ei soovinud enam keisrite lisandumist. Severus suundus 307. aastal oma vägedega Rooma suunas, kuid tema ohvitserid deserteerusid. Severus ise püüti kinni ning sunniti kaaskeisri tiitlist loobuma. Galerius saatis oma väed Itaaliasse, kuid loobus Rooma linna piiramisest. Maxentius lasi Severuse tappa.
Constantinus abiellus 307. aastal Trieris Maximinianuse tütre Faustaga ning pärast seda kuulutas tema äi ta kaaskeisriks (augustus). 308. aastal hakkas samuti võimu juurest taandunud Diocletianus toetama Galeriust ning kohtus samal aastal Maximianusega Doonau jõe ääres [[Carnuntum|Carnuntumis]], kus Galeriuse lähikondlane Licinius nimetati kaaskeisriks ning Maximinius Daia ja Constantinus abikeisriteks. Samas välditi Maxentiuse tunnustamist, kes pidi toime tulema usurpaator Domitius Alexanderiga. Galerius suri 311. aastal ning Licinius ja Daia jagasid omavahel ära tema valdused. Constantinus alustas [[312]]. aastal Maxentiuse vastu sõda. Alguses ründas ta Põhja-Itaaliat ning jõudis välja Rooma linnani.
 
'''Sõda Maxentiuse vastu'''
Rooma linn oli hästi kindlustatud, kuid Maxentius otsustas pidada Constantinusega lahingu Rooma lähedal, mis on tuntud kui [[Mulviuse silla lahing]], kus ta võitis Maxentiust. Pärast seda jäi alles kolm keisrit. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega, kes abiellus tema poolõe Constantiaga.<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 176-178.</ref> Pärast seda kuulus talle ülemvõim impeeriumi lääneosas.
Constantinus alustas 312. aasta suvel Maxentiuse vastu sõda. Enne seda väitis ta, et tegemist on ennetava rünnakuga, kuid tegelikult oli Maxentiuse olukord Roomas halb, sest ta oli Põhja-Aafirkas puhkenud mässu tõttu sunnitud makse tõstma. Raskused elanike toiduga varustamisel põhjustasid rahutusi. Constantinus liikus Põhja-Itaaliasse suunas, kuhu Maxentius saatis pretoriaani kaardiväe koos teiste üksustega, mille hinnanguline suurus oli 100 000 meest. Maxentius ise jäi Rooma linna, kus ta lasi ennustajatel konflikti tulemust ette ennustada. Ennustuse kohaselt pidi hukkuma Rooma riigi vaenlane. Constantinuse väed koosnesid germaanlastest ja bretoonidest, keda oli hinnanguliselt 40 000. Esimesena vallutas ta Torino ning tungis edasi Veronani, kus teda ootas pretoriaani prefekt Pompeianus, kes aga lüüa sai. Maxentius otsustas väljuda Roomast ning pidada Constantinusega lahingu Rooma lähedal, mis on tuntud kui [[Mulviuse silla lahing]], kus ta võitis Maxentiust. <ref>Piétri, Charles. Christianisierung der kaiserlichen Representation, der staatlichen Gesetzgebung und der römischen Gesellschaft. Die Geschichte des Christentums : Religion, Politik, Kultur. Band 2, Das Entstehen der einen Christenheit: (250-430). Freiburg, 2010. Lk. 199.</ref>
 
'''Sõjad Liciniuse vastu'''
Pärast seda jäi alles kolm keisrit. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega, kes abiellus tema poolõe Constantiaga.<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 176-178.</ref> Pärast seda kuulus talle ülemvõim impeeriumi lääneosas. 314/316 vallutas ta Liciniuse käest suurema osa Balkani poolsaarest ning saavutas 324. aastal tema üle täieliku võidu. Pärast seda kuulus talle kogu impeeriumis ainuvõim. Vastupidiselt Diocletianuse tetrarhiale jagas ta võimu oma perekonna liikmete vahel. 317-333 nimetati tema pojad [[Constantinus II]], [[Constantius II]] ja [[Constans]] kaasvalitsejateks.<ref>Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.</ref>
 
==Hilisem valitsemisaeg==
274

muudatust