Heraldika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
kat sys par
24. rida:
Juba [[muinasaeg|muinasajal]] kasutasid erinevad rahvad sõjanduses kaitsekilpidel maalinguid, pilte ja sümboleid, millel oli küll enam [[maagia|maagiline]] tähendus või mõeldud vaenlase hirmutamiseks. Juba [[Vana-Egiptus]]e [[vaarao]]de üks võimusümbolitest [[kotkas]] oli kujundlikult heraldiline.
 
[[Euroopa]] kultuuris esineb juba antiikajal kilbi ornamentaalne ehtimine. Kreeklaste ja roomlaste sõjandussümboolika oli laiemini kasutusel kui ainult kilpidel. [[Antiikaeg]]setel rahadel oli tihti heraldilisiheraldilisele kujutamisviisile sarnaseid tunnuseid loomade-lindude ja taimede kujutistega. Siiski ei olnud see veel heraldika.
 
Heraldika sai alguse 12. sajandi viimasel veerandil, mil hakati valitsejate ja kõrgaadlike pitserite tagumisele küljele vajutama selle õigsuse tõestamiseks eraldi kilbipildiga pitseripilti nn sekreetumit. Koos pitseripilti raamiva tiitlilegendiga omandas kilbipilt õigusliku tähenduse ja sellest kujunes välja vanem heraldiline vapp, tiitlivapp. Peagi hakati tiitlivappide eeskujul õiguslikult tähtsustama vappidena ka alamate läänimeeste ja rüütlite kilpe. Sellele aitasid oluliselt kaasa turniiride võitlustest osavõtvate rüütlite kilbipilte välja hõikavad ja neid vapirulladele registreerivad heeroldid. Siit sai alguse vappide reeglipärane kujundamine ja kirjeldamine. Lõplikult kujunes heraldika omaette teaduseks 15. sajandil, mil kilp kaotas kaitserelvana oma tähtsuse.
Heraldika sellisena, nagu seda tänapäeval tuntakse, algas [[11. sajand|11.]] ja [[12. sajand]]i sõjategevuses ja [[kunst]]is. [[Ristisõda]]de ja [[rüütliturniir]]ide käigus levis kilbimaalingute kasutamine juba isiku tunnusena, mis sõjas ja turniiridel aitas kandjat kaugelt ära tunda. Äratundmine ja võitude tunnustamine oli aluseks isikulise vapi tekkele, mis muutus pärandatavaks, aga ka priviligeeritud tunnuseks.
 
== Vaata ka ==