Erinevus lehekülje "Artur Axmann" redaktsioonide vahel
resümee puudub
[[1941]]. aastal astus Axmann vabatahtlikuna [[Wehrmacht]]i. Ta sai Idarindel võideldes sedavõrd raskesti haavata, et kaotas parema käe. 1941. aasta oktoobris valiti ta [[Riigipäev]]a liikmeks.
Pärast Adolf Hitleri enestappu [[30. aprill]]il [[1945]] põgenes Axmann füüreri punkrist. Tal õnnestus
Seejärel tegutses Axmann ettevõtjana, kuid ilma erilise eduta. [[1995]]. aastal avaldas ta mälestusteraamatu "Das kann doch nicht das Ende sein" ("See ei saa ometi lõpp olla").
|