Seisuste kaotamise seadus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
{{vikinda}}
{{toimeta}}
'''Seisuste kaotamise seadus''', oli [[Eesti Asutav Kogu]] poolt 9. juunil 1920. aastal vastu võetud seadus<ref>[RT 1920, 129/130, 254.]</ref>, {{kas|millega kaotati [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigis]] vastu võetud "Закон о состояниях", millega [[Balti kubermangud]]e elanikud olid jaotatud nelja [[seisus]]esse: 1) [[aadel]], 2) [[vaimulik]]ud, 3) [[linnaelanikud]] ja 4) [[talupojad]].}}
==Seaduse tekst==
8. rida:
:II. Käesoleva seadusega kaotavad Eesti Vabariigis oma jõu kõik seadused ja määrused, mis sisaldavad seisuslikke õigusi, eesõigusi, kohustusi ja õiguste kitsendusi ehk üleüldse seisuslike iseäraldusi. Keelatud on igasuguste seisustest olenevate nimetuste, aunimede ja tiitlite ametlik tarvitamine.
:[[Läänemere kubermangude seaduste kogu]] II köide, [[Eestimaa talurahvaseadus|Eestimaa talurahva seadus]] 1856 aastast oma Rootsi soost talupoegade kohta käiva lisaga, [[Liivimaa talurahvaseadus|Liivimaa talurahva seadus]] [[1860]]. aastast ja [[1863]]. aasta [[9. juuli]] seadus kaotavad oma maksvuse, [[1866]]. aasta [[13. veebruar]]i ja 1866. aasta [[11. juuni]] seadused jäävad neis osades, mis pärastiste seaduste läbi ei ole tühjaks tehtud, ajutiseks maksma valla [[omavalitsus]]e asjaajamise alustena; Läänemere kubermangude seaduste kogu III köide jääb ainukeseks [[eraõigus]]e seaduseks: neis [[linn]]ades ja linnaosades, kus siiamaale
:III. Seisuslikkude asutuste ja varanduste likvideerimine sünnib järgmiste määruste järele:
|