Cesvaine piiskopilinnus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
77. rida:
Sesviina ei olnud küll piiskopi residentslinnus, ent asudes peapiiskopkonna idaalade keskel oli tal piirkonnas keskusena ikkagi tähtis roll. Seda näitab ka linnuse tugev kindlusena väljaehitamine, mille juures järgiti üsna täpselt ordu ehitustraditsioone. Tema keskne asukoht tihedalt asustatud aladel tingis tema kaitsetugevuse ja mõõtmed; viimane võis aga ka ilma vastava ruumilise sisejaotuseta (kloostrikorralduse jäljendamiseta) juhtida konvendihoone vormide jäljendamiseni, mida tõestasid ka ordualade foogtilinnused.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 204</ref> Veekaitset pakkus läänest ja põhjast linnusega piirnev Sula jõe järsk ja sügav (20 m) ning u. 50 m lai org<ref>[http://www.castle.lv/latvija/cesvaine.html Rimša castle]</ref>. Ida poolt kaitses linnust samuti järdukaldaline oja ja selle ülespaisutatud kalatiigid, mis olid armastatud kaitseelementideks nii ordu - kui piiskopilinnuste juures. Lõuna poolt oli kaitseks ette läbi tõmmatud vallikraav.
 
Sesviina kujutas XVII sajandi plaani põhjal endast kindluskompleksi - lõuna pool rangelt suletud nelinurkne konvendihoone laadne pealinnus, mis põhja poolt piirnes avara ja niisama reeglipärase kastellilaadse eeslinnusega. Pealinnuse värav avanes põhja poole eeslinnusesse ja tee viis edasi läbi kastelli edelanurgas asunud peavärava ning siis jõeoru ja pealinnuse läänemüüri vahelt ja üle vallikraavi lõuna pool linnust jooksva Kulna (Gulbene) - Berzaune maanteeni.<ref>[http://www.travelzone.lv/latvija/pils/cesvaine/index.php, Travelzone]</ref> Kastelli müüride paksus kolmekordsete väravatega poolümara torni juures on 1,5 meetrit.
 
Algselt pääses pealinnusesse ainult eeslinnuse poolsest küljest, teine plaanil märgitud avaus on sekundaarne, ja raiuti läbi seina alles linnusealalt läbijooksva maantee rajamistööde käigus. Ruumijaotuse suhtes ei saa plaanilt kahjuks mingit selgust. Erandina on vaid märgitud torn peasissekäigu kohale, mis paistab olevat otsekui piiskopliku ehituskunsti tunnus. See torn on paariline Haapsalu linnuse läänekülje keskel asetsevale tornile ja näitab põhimõttelist erinevust ordu väljakujunenud ehitustraditsioonidest. Mitmekordselt suletava väravaga varustatud nelinurkne eeslinnus on ehitatud enamvähem samaaegselt pealinnusega, pärast seda aga on tulirelvade ajastul nurkades madalate ripptornikestega täiendatud, nagu ühe Storno joonistuse põhjal järeldada võib.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 205 - 206</ref>