Mátyás Rákosi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Matyas Rakosi.jpg|pisi|]]
'''Mátyás Rákosi''' (sünninimi '''Mátyás Rosenfeld'''; [[9. märts]] [[1892]] – [[5. veebruar]] [[1971]]) oli [[Ungari]]
Ta oli [[Ungari Rahvavabariik|Ungari Rahvavabariigi]] ''de facto'' juht aastatel 1945–1956: aastatel 1945–1948 oli ta [[Ungari Kommunistlik Partei|Ungari Kommunistliku Partei]] peasekretär, 1948–1956 oli ta [[Ungari Töölispartei]] peasekretär.
Mátyás sündis Serbias, Vojvodina autonoomses piirkonnas Ada linnas (mis toona kuulus Austria-Ungari keisririigi koosseisu) juudi perekonnas.
[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal teenis Rákosi Austria-Ungari armees ja sattus idarindel sõjavangi. Ungarisse tagasi jõudes oli ta üks Béla Kuni kommunistliku valitsuse liikmeid kuni selle langemiseni, siis põgenes [[Nõukogude
1924 tuli Rákosi Ungarisse tagasi ja vahistati, kuid 1940 anti üle Nõukogude Liidule 1848. aasta Ungari revolutsiooni lippude vastu, mille Vene tsaariarmee sõdurid omastasid Világoses (praegune Şiria Rumeenias) 1849. aastal. Nõukogude Liidus sai Rákosist Kominterni juht.
13. rida:
30. jaanuaril 1945 saadeti Rákosi Debreceni Ungarisse korraldama Ungari Kommunistliku Partei tööd. Seal sai Rákosi Ungari Kommunistliku Partei juhiks. Ta nimetas ennast "Stalini parimaks õpilaseks". Kommunismivastase opositsiooni elimineerimiseks leiutas Rákosi "salaamitaktika", kujutades oma rivaale fašistidena. Rákosi väitis, et ta hävitas Ungari antikommuniste nagu "lõikaks salaamivorstist viilusid". Rákosi ümber tekkis tugev isikukultus. Stalinistina korraldas Rákosi tihti näidisprotsesse, hävitades oma vastaseid.
Augustis 1952 sai Rákosi Ungari peaministriks, kuid 13. juunil 1953 pidi ta Nõukogude Liidu Poliitbüroo otsusega loovutama koha [[Imre
Juunis 1956 eemaldati Poliitbüroo nõudega Rákosi ka partei peasekretäri kohalt, ja asendati Ernő Gerőga. Et eemaldada Rákosi Ungari poliitilisest elust, sunniti ta kolima Nõukogude Liitu. Avalikkusele öeldi, et ta läks ravile. Kogu oma ülejäänud elu veetis Rákosi Kirgiisi NSV-s. Veidi enne surma, aastal 1970, lubati Rákosil Ungarisse naasta tingimusel, et ta ei osale poliitilises tegevuses. Rákosi keeldus, ning jäi Nõukogude Liitu, kus ta aastal 1971 suri Gorkis (tänapäeval Nižnii Novgorod)
| |||