Urartu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
16. rida:
Urartut mainitakse tema peamise lõunapoolse vaenlase Assüüria allikates (10.–8. sajand eKr). Seetõttu on saanud paigutada Urartu kuningad [[Vana-Lähis-Ida]] kronoloogiasse. Urartu riigi alalt on leitud palju Urartu raidkirju. Arheoloogilised väljakaevamised on võimaldanud Urartu riigi ja kultuuri kohta rohkem teada saada. On ilmnenud Assüüria mõju ning ka tugev omapära kindlustuste ehituse alal ning kvaliteetse pronksmetallurgia näol.
==Avastamine==
[[Pilt:Sarduri annals found 1915.jpg|pisi|[[Sarduri I]] "Annaalide" avastamine Venemaa ekspeditsiooni poolt [[1916]].]]
Mälestus Urartu riigist kadus pärast Urartu ja Assüüria riigi langust 7. sajandi lõpus kuni 6. sajandi alguses eKr. Vanakreeka autorid seda ei maini ning Piiblis on selle nimi sees ainult [[Ararat]]i mäe nimena. 19. sajandi Lääne reisijaid panid tähele Urartu kindlustusi Vani järve ääres, kuid omistasid need assürlastele, eriti legendaarsele [[Semiramis]]ele, toetudes [[Movses Horenatshi]]le<ref>R. B. Wartke. L'archéologie ourartéenne ou les dangers de la science. – ''Au pied du Mont Ararat : Splendeurs de l'Arménie antique'', Arles, Éditions du Musée de l'Arles et de la Provence antiques 2007, lk 26–27.</ref>. [[Friedrich Schulz]], kelle sinna saatis [[Société asiatique]], leidis sealt palju Urartu kuningate raidkirju, mis avaldati [[1840]]. Mõni aasta hiljem, pärast [[kiilkiri|kiilkirja]] lugemise algust Assüüria pealinnades tehtud avastuste järel, saadi need omistada kuningas [[Menua]]le. Urartu esemeid hakkas jõudma algul [[İstanbul]]i ja [[Peterburi]], hiljem Lääne-Euroopa muuseumidesse. Need pärinesid illegaalsetelt väljakaevamistelt. Esialgu omstati neid assüürlastele, kelle tsivilisatsiooni üha paremini tundma õpiti. Urartu mainiti paljudes nende tekstides, ja nii osati Vani järve äärsed mälestised Urartule omistada. Iraagi kristlane [[Hormuzd Rassam]], kes töötas [[Briti Muuseum]]i heaks, tegi väljakaevamisi [[Toprakkale]]s, kuid sai sealt ainult mõned esemed. Aastal 1898 läks sinna C. Lehmann-Haupt, kes ei leidnud palju rohkem. Aastal [[1916]] leidis Venemaa ekspeditsioon Vani kaljult [[steel]]i, mis räägib [[Sarduri I]] vägitegudest<ref>[[Boriss Piotrovski|Boris Piotrovski]]. ''Ourartou'', Genève: Nagel 1969, lk 15–23; [[Jean-Louis Huot]]. ''Une archéologie des peuples du Proche-Orient, tome II, Des hommes des Palais aux sujets des premiers empires (IIe-Ier millénaire av. J-C)'', Paris: Errances 2004, lk 127–129.</ref>. Sel ajal oli Urartu varemete vastu vähe huvi ning Urartut tunti peamiselt Assüüria allikate järgi.
Enne 1940. aastat märkasid Nõukogude arheoloogid vanaaja mälestisi Armeenias. Esimesed suuremad väljakaevamised võeti ette [[Karmir Blur]]is kunagise [[Teišebaini]] kohal [[Boriss Piotrovski]] juhtimisel. <ref>Kaevamiste ja leidude kirjeldus: [[Boriss Piotrovski|Boris Piotrovski]]. ''Ourartou'', Genève: Nagel 1969, lk 137–195.</ref>.
{{pooleli}}
==Viited==
| |||