Erinevus lehekülje "Peeter Ulas" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Peeter Ulas lõpetas [[Tallinna 10. Keskkool]]i [[1952]]. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid [[keraamika|keraamikuna]], kuid vahetas peagi ala ning lõpetas [[1959]]. aastal [[ERKI]] graafikuna. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.
 
Aastal [[1963]] asus ta õppejõuna tööle [[Tallinna Ülikool|Tallinna Pedagoogilisse Instituuti]], kus töötas üle 30 aasta: 1973. aastast dotsendi, 1992-1998 professori ning 1994-1998 TPÜ kunstiosakonna juhatajana.
 
Koos [[Herald Eelma|Herald Eelmaga]] viisi Peeter Ulas eesti graafikas läbi uuendamise: joonistuse ja [[Litograafia|litotehnika]] valitsemine asendus eri graafilistes tehnikates ([[linoollõige]], söövitus jne) otsingutega<ref name=":0">Anne Lõugas, Peeter Ulas ja kujundite kasvamine, Lege Artis nr 10, 2004</ref>. Ulas ja Eelma olid oma teostega 1960. aastate teise poole [[ANK '64|ANK]] rühma [[Estetism|estetismi]] eelkäijad<ref name=":0" />. Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed "Õhtu sadamas" (1962), "Suur kammeljas" (1963), "Magav laps" (1965) ja mitmed teisedki, milleta ei koostatud ühtegi toonast kaasaegse graafika näitust, mis esindasid Eestit väljaspool vabariigi piire<ref name=":1">Ülle Kruus, Kujundite kasvamise lugu, Sirp, 26.11.2004</ref>. Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna [[Graafikatriennaal|graafikatriennaalil]] teosega "Ohver".
Ta on muu hulgas illustreerinud mitmeid raamatuid, sealhulgas [[Kreutzwald]]i loomingut.
 
1970ndatel võttis Ulase loomingus võimust [[Sürrealism|sürrealistlik]] vaimsus. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed<ref name=":1" />. Kunstnik avastas enda jaoks [[Pehmelakk|pehmelaki]] tehnika ning kombineeris seda [[Embossing|embossinguga]] (värvita reljeeftrükk), [[klišeetrükk|klišeetrükiga]] jne<ref name=":0" />. 1970. aastatel võitis tema looming juba üleüldise tunnustuse.
 
1980. aastatel järgnes suures formaadis tööde sari "Pidulik graafika"<ref name=":0" />, mis tõi Peeter Ulasele [[Kristjan Raua nimeline kunstipreemia|Kristjan Raua nimelise kunstipreemia]]. 1990ndate lõpust muutus Peeter Ulase looming lakoonilisemaks ja samas värvikamaks. Oluliseks muutusid kompositsioon, rütm ja värv. Just selle perioodi sarjadega pälvis kunstnik 2004. aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia<ref name=":1" />. Ulase looming oli veenvalt isikupärane, salapärane ning filosoofiline.
 
Ta oli üks silmapaistvamaid [[Friedrich Reinhold Kreutzwald|Friedrich Reinhold Kreutzwaldi]] loomingu illustreerijaid ja pälvinud kirjandusklassiku kirjapandud muinasjutu "Paristaja-poeg" kujundamise eest [[Jaan Jenseni preemia|Jaan Jenseni nimeline preemia]] (1987).
 
==Tunnustused==
* [[Kristjan Raua nimeline kunstipreemia]] [[1983]]
* [[Wiiralti auhind]] [[2004]]
 
Peeter Ulase abikaasa oli [[Concordia Klar]]. Nende tütar on [[Maria-Kristiina Ulas]].
 
== Viited ==
<references />
==Välislingid==
* [[Ülle Kruus]]. [http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7326:kujundite-kasvamise-lugu&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3043 Kujundite kasvamise lugu] Sirp, 26. november 2004