Erinevus lehekülje "Kvartsostsillaator" redaktsioonide vahel

P
 
==Kvartsresonaatori ajalugu==
 
Jacques ja Pierre Curie avastasid 1880. aastal piesoelektrilise efekti. Üsna varsti pärast seda avastust töötasid nad välja kaks aparaati, millega sai piesoelektrilist efekti ära kasutada. Üks nendest oli piesoelektriline voltmeeter ja teine piesoelektromeeter, millest kujunes hiljem välja peamine instrument, mida Pierre ja Marie Curie oma töös kasutasid ning tänu millele nad avastasid raadiumi. Teise maailmasõja ajal, 1917. aastal kasutas professor Paul Langevin Prantsusmaal kvartsplaate, et tekitada ning avastada helilaineid vees. Tema töö aitas kaasa SONAR-i väljatöötamisele ning ühtlasi ka pani aluse ka ultraheliaparaatide arengule. 1917. aastal ehitas Alexander M.Nicholson esimese kristalli sisaldava ostsillaatori, mis sisaldas Rochelle'i soolakristalli ning 1921. aastal ehitas Walter G. Cady esimese kvartsostsillaatori. 1926 kasutati kvartskristalle juba raadiojaamades ning ka raadioamatööride poolt. 1928. aastal leiutas Warren Marrison, kes töötas Belli Laboratooriumites, esimese kvartskella. Sellest ajast hakati aja arvestamisel toetuma kvartskristalli naturaalsele vibratsioonile, mis parandas täpsust 1 sekundini 30 aasta jooksul (viga 33 millisekundit aastas). Kvartskelladest said maailma kõige täpsemad ajaarvestajad, kuni 1950. aastatel töötati välja aatomkellad. 1969. aastal tõi Jaapani kellatootja Seiko turule esimese kvartskäekella, mis oma kalli hinna tõttu ei osutunud populaarseks.<ref name="ajalugu"/> <ref name="crystal"/> <ref name="kristall"/>
 
==Kvartsresonaatori väljundsagedus==
223

muudatust