Erinevus lehekülje "Lineaarne pingestabilisaator" redaktsioonide vahel

Stabilitronil ehk Zeneri dioodil põhinevaid rööppingestabilisaatoreid tuntakse ka parameetriliste stabilisaatoreina. Nimelt põhineb nende pinget stabiliseeriv ehk püsistav toime sellel, et stabilitroni üks põhiparameetreid ‒ diferentsiaalne ehk dünaamiline takistus ‒ on palju väiksem tema staatilisest takistusest. (Diferentsiaalne on selline takistus, mida stabilitron avaldab teda läbiva voolu muutustele, staatiline ‒ takistus püsivale voolule.)
 
Stabilitroni (''V<sub>Z</sub>)'' sisendpinge (skeemil ''U<sub>e</sub>'') valitakse 1,5…2,0 korda vajalikust väljundpingest (''U<sub>a</sub>'') suurem. Eeltakisti ''R<sub>v</sub>'' takistus võetakse selline, et stabilitroni tööpunkt asuks läbilöögipiirkonnas, ent vool ei ületaks suurimale lubatud hajuvõimsusele vastavat väärtust.
 
Niisugust lülitust kasutatakse nõrga vooluga (kuni mõnikümmend milliamprit) ahelate toitepinge püsistamiseks, peamiselt aga tugipinge allikana keerukama skeemiga stabilisaatorites.
Eelvaadeldud stabilitronstabilisaatori väljundvoolu ja kasutegurit saab oluliselt tõsta ja ühtlasi väljundtakistust vähendada, kui lisada lülitusse emitterjärgur, s.o ühise [[kollektor]]iga ühenduses [[transistor]]. Sel juhul on stabilitroni D<sub>Z</sub> ülesandeks hoida püsivana üksnes transistori baasipinget. Stabilisaatori koormusvooluks on transistori emitterivool, mis emitterjärguril on baasivoolust [[vooluülekandetegur]]i kordselt tugevam. Koormus R<sub>L</sub> ühendatakse transistori kollektori-emitteri ahelasse järjestikku ning nii saadakse jadastabilisaator.
 
Jadastabilisaator töötab järgmiselt. Kui tema väljundpinge (transistori emitteripinge) näiteks väheneb koormusvoolu suurenemise tõttu, siis suureneb baasi ja emitteri vaheline pinge ''U<sub>BE</sub>'' (baasipinget hoiab stabilitron püsivana) ja järelikult ka baasivool. Tulemusena avaneb transistor rohkem ning tema kollektori ja emitteri vaheline pingelang ''U<sub>CE</sub>'' väheneb sedavõrd, et pinge koormusel jääb peaaega püsivaks. Niisiis toimib transistor reguleerelemendina, reageerides baasi ja emitteri vahelise pinge muutustele.
 
=== Kollektorkoormusega stabilisaator ===
[[Pilt:skeem3.png|pisi|Kollektorkoormusega stabilisaator|270x270px]]
Kollektorkoormusega stabilisaatorite silutegur ''q'' jääb vahemikku 200...300, mis on paljude elektroonikalülituste jaoks piisav. Väljundtakistus'' R<sub>v</sub>''<sub> </sub>= 0,2...0,5 Ω, kuid kui reguleeremelment koostada erijuhtivustüübiga transistoridest, siis u. 10 korda väiksem. Seda lülitust iseloomustab väga hea enesekaitsetoime liig-koormuse ja väljundi lühise korral.<ref><span lang="NO-BOK" class="">Abo L. Raadiolülitused. Tallinn. Valgus 1990. lk 472</span><br>
</ref>
 
'''Tööpõhimõte:''' Normaalkoormusel läbib takistit R<sub>3</sub> transistori Q<sub>2</sub> emittervool ja stabilitroni D<sub>1</sub> vool. Kui väljundpinge langeb ΔU<sub>v </sub>võrra, siis samavõrra väheneb ka Q<sub>2</sub> emitterpotensiaal, sest pinge stabilitronil jääb tema väikese diferentsi-aaltakistuse tõttu muutumatuks. Võimendustransistori Q<sub>2</sub> baasipinge aga langeb vähem, nimelt ΔU<sub>v</sub>*R<sub>2</sub>/(R<sub>1</sub>+R<sub>2</sub>) võrra. Seetõttu väljundpinge vähenemisel võimendus-transistori baasipinge U<sub>BE </sub>suureneb, vastavalt suureneb ka tema kollektorivool ning reguleertransistori baasivool, järelikult reguleerelemendi Q<sub>1</sub> takistus väheneb, kom-penseerides väljundpinge languse.
49

muudatust