Drang nach Osten: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=september|aasta=2010}}

'''''Drang nach Osten''''' ([[saksa keel]]es, tõlkes 'Tung itta') on väljend, millega [[19. sajand]]il hakati esialgu [[poola]], [[Venemaa|vene]] ning [[Prantsusmaa|prantsuse]] [[propaganda]]s tähistama [[Saksamaa]] poliitilise ja [[kultuur]]ilise mõju ning saksakeelse asustuse levikut Ida-Euroopas alates [[12. sajand]]ist.

 

Umbes 2000 aastat tagasi asustasid [[germaani hõimud]] suurt ala [[Ida-Euroopa]]s, ulatudes kuni tänase [[Ukraina]]ni. Klimaatiliste muutuste tõttu hakkasid [[Indoeurooplased|indoeuroopa]] hõimud, kes olid pärit aladelt, mis on tänapäeva [[Jüütimaa]], [[Schleswig-Holstein]], piirkond ida pool [[Elbe]] jõge, tänapäeva [[Poola]], liikuma läände üle [[Põhjameri|Põhjamere]] tänapäeva Ida-[[Inglismaa]]le ja Kagu-[[Šotimaa]]le. Saksid, kes pärinesid [[Saksimaa]]lt, mida nüüd tuntakse [[Alam-Saksimaa]]na, [[jüütid]] ja [[anglid]] (asusid Schleswig-Holsteini kirdeosas) surusid välja [[keltid]], kes olid varem asustanud Inglismaa, asendades nende keele, tuues kaasa [[Briti saared|Briti saartele]] oma põhja-[[germaani keeled]]. umbes aastatel 450-500 [[m.a.j.]] lahkusid germaani hõimud kõige idapoolsematelt asustusalaldelt.

Umbes 700-800 aastat [[m.a.j.]] jõudsid [[slaavi hõimud]] nüüd juba asustamata alale, mis ulatus kuni tänapäevase [[Kiel]]ini. Ida-[[Holstein]] ja [[Alam-Saksimaa]] kirdeosa asustati ja muutusid slaavlaste või „[[veneedid]]e“ maaks, kus kasutati slaavi kohanimesid. Osaliselt slaavlaste asulaid ja slaavlaste ([[veneedi keel]] säilis Alam-Saksimaal („Wendland“i piirkond Elbe jõe keskjooksul) kuni [[19. sajand]]i alguseni, samuti Põhja-[[Brandenburg]]is ja Lõuna-[[Saksimaa]]l, kuhu asusid elama [[sorbid]], on [[sorbi keel]] veelgi elus.

 

 

Kuni umbes 1000. aastani [[m.a.j.]] kulges [[slaavlased|slaavlaste]] ja [[germaanlased|germaanlaste]] asuala piir laias laastus mööda joont [[Kiel]] ([[Läänemeri|Läänemere]] ääres)- [[Triest]] ([[Aadria meri|Aadria mere]] kaldal). Slaavlaste ja germaanlaste asualasid lahutas [[Elbe]] jõgi, mis oli ka lõunapiiriks põhjamaisele skandinaavia kultuurile, kus selle ajal oli veel ühine keel. Selline asualade piir püsis ligi pooltuhat aastat, kui kuni selle ajani olid slaavlased olnud need, kes liikusid ja seda lääne ning ka põhja suunas [[soome-ugri]] rahvaste elualade suunas, siis 12. sajandil olukord muutus, idapoole hakkasid liikuma sakslased. Seda liikumist ja elualade laienemisprotsessi on nimetatud nii [[Idaasustus|Idaasustuseks]] (''Ostsiedlung'') ja ka ''Drang nach Osten''iks nimetatud (Tungiks Itta).

 

Liikudes ida poole, sattusid [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] idaosas elavad sakslased territooriumile, kus viimastel sajanditel olid elanud slaavlased. Laienemisprotsess algas praeguse Saksamaa Liitvabariigi [[Schleswig-Holstein]]i liidumaa idaosast, kus paiknesid [[lääneslaavlased|lääneslaavlaste]] läänepoolseimad hõimud. Laienemine ja edasiliikumine toimis assimileerimisprotsessina, mis toimus ka põhja pool [[ida-slaavlased|ida-slaavlaste]] ja soome-ugrilaste vahel, ainult et seal olid assimileerijateks ida-slaavlased.

==Laienemine lääne-slaavi ja balti hõimude elualale==

{{Vaata|Pommeri ristisõda}}

 

13. sajandi alguses aga muutus senine rahumeelne majanduslik ekspansioon [[Rooma paavst]]i õnnistusel uute elualade relva jõul hõivamiseks ning vallutatud maa-alade integreerimiseks ilmaliku Lääne-Euroopa suurriigi [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] koosseisu, mille üle teostas vaimulikku võimu Rooma paavst. [[1207]]. aastal sai Liivimaast Püha Rooma keisririigi provints, [[1225]]. aastast selle keisririigi [[markkrahvkond]] ja [[Riia peapiiskop]]ist keisririigi [[vürst]]. [[Vana-Liivimaa]] feodaliseerus XIII sajandil Lääne-Euroopa kehtinud ja levinud mallide järgi.

 

==Laienemine soome-ugri ja balti hõimude elualale==

*[[Läänemere ristisõjad]]

 

[[Kategooria:Vandenõuteooriad]]

[[Kategooria:Saksamaa ajalugu]]