Erinevus lehekülje "1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis" redaktsioonide vahel

resümee puudub
{{ToimetaAeg|kuu=detsember|aasta=2013}}
'''1864. aasta kohtureform [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigis]]''' oli keiser [[Nikolai I]] valitsemisajal õigusteadlase [[Mihhail Speranski]] juhtimisel väljatöödatud ning keisri poolt kinnitatud Venemaa läbiviidud õigusmõistmiskorralduse kaasasjastamine, mis kindlustas Venemaa Keisririigi elanike õiguskaitse kuni [[5. detsember|5. detsembrini]] [[1917]] (22. novembrini [[vkj]]), millal Venemaa Nõukogude Vabariigi [[Rahvakomissaride Nõukogu]] need põhimõtted käskkirjaga nr. 1 likvideeris. Uue korra kohaselt mõistis kohtut [[Rahvakohus|Rahvakohtud]] ja [[Revolutsiooniline tribunal]] ja tribunali kooseisu määrasid kubermangude ja linnade nõukogud.
 
'''1864. aasta kohtureform [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigis]]''' oli keiser [[Nikolai I]] valitsemisajal õigusteadlase [[Mihhail Speranski]] juhtimisel väljatöödatudväljatöötatud ning keisri poolt kinnitatud Venemaa läbiviidud õigusmõistmiskorralduse kaasasjastaminekaasajastamine, mis kindlustas Venemaa Keisririigi elanike õiguskaitse kuni [[5. detsember|5. detsembrini]] [[1917]] (22. novembrini [[vkj]]), millal Venemaa Nõukogude Vabariigi [[Rahvakomissaride Nõukogu]] need põhimõtted käskkirjaga nr. 1 likvideeris. Uue korra kohaselt mõistis kohtutkohut [[Rahvakohus|Rahvakohtud]] ja [[Revolutsiooniline tribunal]] ja, tribunali kooseisu määrasid kubermangude ja linnade nõukogud.
 
== Kohtukorraldus enne reformi ==
Kuni kohtukorraldusenireformini oli keisririigi elanike õiguskaitses ja õigusemõistmises kaks instantsi: seni pärisorjuses olnud talupoegade ja nende pereliikmete üle mõistis kohut nende omanik mõisnik, välja arvatud eriti raskete kuritegude korral - siis arutas nende tegevust ja mõistis kohtutkohut maakonnakohus või kohtupalat.
 
Linnaelanike jaoks oli esimene aste õiguse- ja kohtumõistmiseks (''квартальный надзиратель'') ning järgmiseks astmeks (''становой пристав''), kes teostasid ka haldus- ning kriminaalkohtupidamist oma pädevuse piires.
 
== Kohtureformi põhimõtted ==
Peale Venemaal pärisorjuse likvideerimist 1863. aastal oli järgmiseks muudatuseks 1864. aastal kehtestatudaasta kohtureform, millega kehtestati uued kohtupidamist korraldavad seadustikud: uus kohtupidamise seadustik, uus kohtukorralduse seadustik, uus tsiviilkohtukorralduse seadustik, uus karistusseadustik, mida kasutasid [[rahukohtunik]]ud.
 
Reformi ettevalmistajad tegid ettepaneku viisviia sisse [[vandekohtunik]]u institutsioon kohtupidamisse lisaks olemasolevate kohtunikule, kaitsja osalemiseksosalemine esmastestesmastes uurimistoimingutestuurimistoimingutes, kohtukontrolli sisseviimine isikute kinnipidamisel.
 
===Kriminaalkohtupidamises toimunud muudatused===
Seniste seisustekohtute asemel moodustati kaheastmeline kohtusüsteem, mille kõrgemaks astmeks oli Senat ja madalama astme kohtuteks üldkohtud-maakonnakohus ja Kohtupalat ja rahukohus.
 
Kohtupidamises üldkohtutes kaasati lääneLääne-euroopaEuroopa õigussüsteemi eeskujul vandekohtunikd, kellele seati aga haridus-hariduse ja materiaalse seisunditsensusedseisundi tsensused.
 
Vandekohtunikuks sobivate isikute kohta koostati nimekirjad, kuhu kuulujad pidid vastama järgmistele nõuetele:
* teenistus riigiteenistuses mitte madalamal kui [[Teenistusastmete tabel|5. klassis]],
* valitus kohaliku linna- või aadliomavalitsusse;,
* maavalduse olemasolu mitte vähem, kui 100 [[dessantiin]],
* kinnivara olemasolu, mille väärtus pidi olema 500 kuni 2 000 rubla,
* aastane sissetulekuksissetulek 200 kuni 500 rublanirubla (alumine summa oli maakonnalinnade ja ülemine summa pealinnade elanikele).
 
Talupojad võisid kuuluda vandekohtunike hulka vaid juhul kui, kui nad olid valla või küla omavalitsuses vallvanemavallavanema või külavanema ametikohal, vallakohtu kohtunikud või muudel sellega võrdsetel ametikohtadel. Vandekohtuniku kandidaat pidi olema vanuses 25 kuni 70 aastat ja, Venemaa Keisririigi kodanik ja kandidaat pidi olema elanud ühes kohas vähemalt 2 aastat. Välistati kandidaatidest isikud, kes olid kohtu- ja uurimise all, pimedad, kurdid, vaimuhaiged, vülgnikudvõlgnikud, äärmisse vaesusesse langenud javõi koduabilised. Nimekirjadesse ei lisatud vaimulikke, munki ja sõjaväelasi, kindrali auastmes olijaid, kohtu ja prokuratuuri töötajad, politseiametnikudtöötajaid, sõjaväelasedpolitseiametnikke, õpetajadõpetajaid.
 
Iga kohtuistungi ajaks valiti nimekirjast välja 30 vandekohtuniku kandidaati, kellest nii kaitse kui ka süüdistuse esindaja võis taandada kumbki 6 kandidaati ilma selgitusteta, peale mida allesjäänud 18 kandidaadi seast valiti liisu teel 12 vandekohtunikku ja 2 varuvandekohtunikku.
 
Negatiivseks küljeks vandekohtunike tegutsemises oli tegevuse ja elamiskulude mittetasumine kohtupidamiekohtupidamise ajal maakonnalinnas, vandekohtunikud pidid kogu protsessi ajaks kõrvale jääma oma igapäevategevusest ning elatusallikaist, mis maalt pärit talupoegadele oli tõsiseks talumajapidamist häirivaks faktoriks.
 
Vandekohtunikud osalesid kohtuasjade läbivaatusel, mille eest Karistusseadustikkaristusseadustik nägi ette karistused, seosesnagu näiteks isikult seisuslike õiguste äravõtmine (seisulikeseisuslike, varaliste või perekondlike jne).
{{pooleli}}
 
==Vaata ka==
*[[1889. aasta justiitsreform Venemaa Keisririigis]]
 
{{JÄRJESTA:1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis}}
[[Kategooria:Venemaa Keisririik]]
[[Kategooria:1864. aasta Venemaal]]
108 935

muudatust