Erinevus lehekülje "Ferriitmälu" redaktsioonide vahel

resümee puudub
'''Ferriitmälu''' (inglise keeles Magnetic-core memory) on [[muutmälu|suvapöördusega]] [[säilmälu]] (inglise keeles [[:en:Non-volatile random-access memory|NVRAM]] - Non-volatile random-access memory), kus info salvestamiseks kasutatakse väikeseid ferriitrõngakesi - südamikke. Iga südamik talletab endas ühte [[bitt|bitti]]. Südamik võib olla [[Magneetumine|magnetiseeritud]] kahte pidi: päripäeva või vastupäeva - need kaks olekut määravad talletatud biti väärtuse (traditsiooniliselt "0" ja "1"). Südamikest on läbi punutud traadid, mille abil on võimalik lugeda iga südamiku magneetumissuunda ning ka seda muuta. Ferriitmälus olev info säilib ka pärast voolu kaotust, kuid lugemise käigus sinna salvestatud info kustub - toimub hävitav lugemine.
==Ajalugu==
Ferriitmälu loomisega seostatakse peamiselt järgnevaid isikuid:<ref name="MemoryMuseum">{{netiviide | URL =http://www.computerhistory.org/revolution/memory-storage/8/253 | Pealkiri =Magnetic Core Memory | Kasutatud = 8. detsember 2013 | Keel = Inglise}}</ref>
*1947. aastal patenteeris [[Frederic Viehe]] ferriitmälu süsteemi.
*1949. aastal patenteeris [[An Wang]] <i>pulse transfer controlling device</i>, mille oli ta koos Way-Dong Woo'ga [[Harvardi ülikool|Harvardi ülikoolis]] loonud.
Ferriitmälu kasutati digitaalarvutites 1950. keskpaigast kuni 1970. keskpaigani.<ref>http://www.computerhistory.org/tdih/March/4/</ref>
 
Esimene arvuti, mis kasutas ferriitmälu oli 1951. aastal MIT's valminud [[Whirlwind]]. Whirlwind oli asimene arvuti mis töötas reaalajas. Algselt kasutati selles arvutis [[Elektronkiiretoru|elektronkiiretorudel]] põhinevat mälu, kuid need olid aeglased ja ebausaldusväärsed. Seepärast püüdis Jay Forrester leida neile kiiremat ja stabiilsemat alternatiivi, mille ta ka 1951. aastal ferriitmälu näol leidis. 1953. aastal asendati Whirlwindis kogu mälu ferriitmäluga. <ref>http: name="MemoryMuseum"//www.computerhistory.org/revolution/memory-storage/8/253</ref>
Ferriitmälul olid elektronkiiretorude ees mitmed eelised. See oli töökindlam ning seeläbi vähenes Whirlwind arvutis hoolduseks kuluv aeg märgatavalt. Samuti oli ferriitmälu pöördusaeg lühem (ferriitmälul ~9ms, elektronkiiretoru ~25ms), mis suurendas arvuti kiirust.<ref>http://research.microsoft.com/en-us/um/people/gbell/CyberMuseum_contents/TCMR-1983_Winter_A_Companion_to_the_Computer_Pioneer_Timeline.pdf</ref>
 
===Mälu kiht===
Ferriitmälu koosneb tavaliselt kihtidest, kus adresseerimiseks mõeldud <b>X-</b> ja <b>Y-liinid</b> moodustavad kahemõõtmelise võrgustiku. Selle võrgustiku ristumispunktides asuvadki südamikud. Ühe lugemise/kirjutamise tsükli jooksul on kihis võimalik adresseerida vaid ühte bitti.
Lisaks läbib kõiki kihi südamikke diagonaalselt <b>tagasiside<b> traat, mida kasutatakse südamiku magnetvälja muutumise poolt tekitatud pingeimpulsi lugemiseks. See traat on aadressiliinidega 45 kraadise nurga all ning ületab neid kord ühte, kord teistpidi, et vähendada [[Elektromagnetiline induktsioon|elektromagneetilise induktsiooni]] mõju lugemile.<ref name="BrentHilpert">{{netiviide | URL =http://www.cs.ubc.ca/~hilpert/e/coremem/index.html | Pealkiri =Magnetic Core Memory Systems | Autor =Brent Hilpert | Kasutatud = 8. detsember 2013 | Keel = Inglise}}</ref>
 
===Virn mälukihte===
Et korraga kirjutada mällu rohkem kui üks bitt, on võimalik laduda mälukihid üksteise peale virna ning kirjutada neisse paralleelselt. Et kirjutada mällu korraga üks [[bait]], tuleb kasutada 8 kihilist mälu.<ref>http: name="BrentHilpert"//www.cs.ubc.ca/~hilpert/e/coremem/</ref>
 
==Tööpõhimõte==
*Ferriitmälu oli oma aja alternatiividega võrreldes väga stabiilne ja töökindel mälu tüüp.
*Seda ei mõjuta seda [[ioniseeriv kiirgus]].
Nende omaduste tõttu oli ferritmälu väga sobilik kasutamiseks kosmoses ja sõjanduses.<ref name="RedOrbit">{{netiviide | URL =http://www.redorbit.com/education/reference_library/technology_1/computer-tech/2583350/core_memory/ | Pealkiri = Core Memory | Kasutatud = 8. detsember 2013 | Keel = Inglise}}</ref>
 
==Probleemid==
Südamiku hüstereesisilmus sõltub temperatuurist, seetõttu tuleb erinevatel temperatuuridel kasutada kirjutamiseks ja lugemiseks erinevaid voolutugevusi. Kasutamise käigus aga südamikud soojenevad. Probleem tõuseb esile eriti siis, kui ühte südamikku adresseeritakse mitmeid kordi lühikese aja jooksul.<ref>Microprocessors & Computer Architecture|A.P.Godse, D.A.Godse|lk 58</ref> Üheks lahenduseks oli [[termistor|termistoride]] kasutamine. Nende abil mõõdeti südamike temperatuuri ja korrigeeriti voolutugevusi vastavalt. Teine lahendus oli hoida kogu mälu konstantsel temperatuuril. Selleks soojendati mälu ruumi temperatuurist kõrgemale ja hoiti stabiilsena näiteks õlivannis. Ferriitmälu kastamisel oli tähtis vaid temperatuuri püsivus. Püsiva temperatuuri hoidmine soojendamise teel on palju lihtsam kui jahutamise teel.<ref>http: name="RedOrbit"//www.redorbit.com/education/reference_library/technology_1/computer-tech/2583350/core_memory/</ref>
 
Ferriitmälude valmistamine oli keerukas ja tolleagsete masinatega võimatu. Seetõttu valmistatis seda käsitsi.
 
==Omadused==
Viiekümnendate alguses olid südamikud 10mm-2mm suurused, kuid 1970. lõpuks oli see vähenenud see suuruseni ~0.4mm. Sama aja jooksul tõusis taktsagedus 200kHz juurest üle 1Mhz.<ref>http://www.corememoryshield.com/report.html</ref> Mälu maht aga paisus kuni 2 miljoni südamikuni.<ref name="BrentHilpert"/>
== Viited ==
{{Reflist}}
94

muudatust